lugesin nädalavahetusel kerttu rakke lugusid. huvitav oli. võrdlus kenderiga tiksus kah peas veidi, et kender püüdis jutustuste sisse ka filosoofia moodi mõtteid kirjutada. rakke kirjutab ainult tegevust, aga nii ja sellist, et ise hakkad mõtlema muudele asjadele. mulle meeldib nii rohkem. et keegi ei suuna mind mingitele mõtetele või ideedele, vaid ma ise leian enda jaoks asjad. enda asjad.
ja see jäi kah silma, et maailm, mida ta kirjeldab (autobiograafiline või mitte) on nii erinev minu omast. igasugune bed hopping, narko ja muu taoline on minust kuidagi nii mööda läinud. eriti ei saa ma aru filosoofiast, kuidas keegi on mõnus ja meeldib ja tema kaisus on hea, aga ikka on vaja teistega kah prõmmida ja olla (“kalevipoeg” vist).
