Hankewitz (ohhoo, tellerdiip ei tsenseerigi seda koledat ja roppu nime) tegutseb jälle… Kui EPLis oleks tööl kasvõi üksainus korrektor, siis tõmbaks ta pealkirja esimese sõna maha. Ma praegu nuputasin, et mis koht see Colombia on. Kas tõesti see väike riik Lõuna-Ameerikas, mis kaartidel kannab Kolumbia nime?
Ei imestaks, kui homme oleks EPLis Helsingi asemel Helsingfors või Kopenhaageni asemel K¯benhavn. Tahaksin vaid teada, kuidas mina, nooruk, peaksin viisaka ja korrektse eesti keele omandama, kui kõikjal (eriti trükimeedias; Ummelas on sel teemal palju sõna võtnud) valitseb täielik ortograafiline kanapimedus.
Mäletan mingit vanemat kommentaari (kahjuks ei leia enam), kus keegi väitis, et riiginimesid võibki kirjutada võimalikult algupäraselt. Kuigi tekib kohe probleemid osade nimedega nagu Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika Vabariik jne. Mina pooldan igaljuhul ilusti sisseharjunud klassikalist lähenemist, kus Kolumbia on tõesti Kolumbia.
Palju rohkem probleeme tekib kirillitsat kasutavate riikide nimedega. Algupärasuse-lahenduse häda on see, et kas me hakkame Vene Föderatsiooni asemel kasutama “Российская Федерация” ja Moskva asemel “Москва”? Nii läheb asi absurdseks. Pealegi, Eesti keelt on aja jooksul piisavalt uuendatud ja suurema osa kohtade kohta on kindlasti olemas omakeelsed nimed. Esmatähtis olgu arusaadavus ja mõnedes küsimustes on lihtsalt targem konservatiivseks jääda.
EPLis töötab nii korrektoreid kui toimetajaid. Üks neist saab ilmselt palka selle eest, et parandab sõna “dûäss” sõnaks “jazz”. Järjekindlalt. Mina õppisin nooruses, et korrektses eesti keeles on vastupidi. Jazziplahvatus?
Mina, kes ma 4 aasta tagasi lõpetasin keskoolis humanitaarkallakuga klassi ja kelle tunniplaanis oli 6 emakeelt nädalas ja kes ma maadelsin nende asjadega pidevalt, tean, et linnanimedega ja üldse nimedega oli jube jama, kuna nende kirjutamise reegleid muudeti üpris tihti. Näiteks oli vale kirjutada Helsingi, õige oli Helsinki. Seega peab kõigi linnade omakeelseid nimesid teadma. Teine huvitav lugu oli näiteks selline, et ilusat nime “Jame” tuleb lugeda Dzein, sest Michaelit ei loeta Mihkliks, vaid Maikliks.
Eriti huvitavaks läks asi siis, kui 10. klassis õpetati meile, et härra lühend tuleb kirjutada Hr., kuid 12 klassiks oli tehtud pisike muudatus, mille kohaselt tuli härra lühend kirjutada väikse tähega ja ilma punktita (või punktiga, kui võib tekkida juhus, et ei saada aru, mida see tähendab).
Niiet eesti keele ortograafia pärast pole vaja muret tunda — niikuinii ei saa keegi aru, kuidas peab midagi kirjutama, sest keeleteadlastel (need, kes reegleid teevad) ei ole oma elu (ime kah, kes tahaks endale keeleteadlasest meest/naist) ja nii nad muudavadki igal aastal reegleid, et igavust peletada. Palju õnne ja tervist neile!
mis tuletab meelde, kuidas mõni aeg tagasi oli ärksamatel lääne natsidel kombeks paigaldadada pedeklubidesse “räpaseid” pomme. kes ei tea, siis “räpane” pomm on tavalise torupommi ehitusega, kuid lõhkelaengu ümber on vööna lisatud näiteks naelu (kõige efektiivsem), haavleid vms. kui mõtelda, mida võib korda saata peotäis tohutu jõuga laiali paisatud kahetolliseid naelu inimesi täis ruumis, siis läheb nagu korraks meelest ära, miks paljudes riikides surmanuhtlus karistusena keelatud on.
Huvitav, miks ei või selle riigi nime eesti keeles (Kolumbia) kirjutada?
Hankewitz (ohhoo, tellerdiip ei tsenseerigi seda koledat ja roppu nime) tegutseb jälle… Kui EPLis oleks tööl kasvõi üksainus korrektor, siis tõmbaks ta pealkirja esimese sõna maha. Ma praegu nuputasin, et mis koht see Colombia on. Kas tõesti see väike riik Lõuna-Ameerikas, mis kaartidel kannab Kolumbia nime?
Ei imestaks, kui homme oleks EPLis Helsingi asemel Helsingfors või Kopenhaageni asemel K¯benhavn. Tahaksin vaid teada, kuidas mina, nooruk, peaksin viisaka ja korrektse eesti keele omandama, kui kõikjal (eriti trükimeedias; Ummelas on sel teemal palju sõna võtnud) valitseb täielik ortograafiline kanapimedus.
Pff! :/
Mäletan mingit vanemat kommentaari (kahjuks ei leia enam), kus keegi väitis, et riiginimesid võibki kirjutada võimalikult algupäraselt. Kuigi tekib kohe probleemid osade nimedega nagu Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika Vabariik jne. Mina pooldan igaljuhul ilusti sisseharjunud klassikalist lähenemist, kus Kolumbia on tõesti Kolumbia.
Palju rohkem probleeme tekib kirillitsat kasutavate riikide nimedega. Algupärasuse-lahenduse häda on see, et kas me hakkame Vene Föderatsiooni asemel kasutama “Российская Федерация” ja Moskva asemel “Москва”? Nii läheb asi absurdseks. Pealegi, Eesti keelt on aja jooksul piisavalt uuendatud ja suurema osa kohtade kohta on kindlasti olemas omakeelsed nimed. Esmatähtis olgu arusaadavus ja mõnedes küsimustes on lihtsalt targem konservatiivseks jääda.
hankevitz pole kuskile kadunud. iga päev õpime midagi uut. homme pidi punk plahvatama, ülehomme hevi.
EPLis töötab nii korrektoreid kui toimetajaid. Üks neist saab ilmselt palka selle eest, et parandab sõna “dûäss” sõnaks “jazz”. Järjekindlalt. Mina õppisin nooruses, et korrektses eesti keeles on vastupidi. Jazziplahvatus?
Mis te plõksite siin, Statistikaameti riikide klassifikaatori järgi on just Colombia selle maa nimi:
http://www.stat.ee/33981
Colombia, 170, COL, CO, Colombia Vabariik, Colombia, K.a Malpelo saar, San AndrÈs y Providencia saared
Eesti Välisministeerium kasutab igatahes nime Kolumbia. Blah, ajage või teiba otsa, aga mina ennast ei muuda. :)
kolumbia-schmolumbia. diskoplahvatus on teema.
Kolumbia-Colombia, Ekuador-Ecuador, Venetsueela-Venezuela, Argentiina-Argentina, Turkmeenia-Türkmenistan, Kirgiisia-Kõrgõzstan, jne.
Mõlemaid leiab, kui otsida.
Mina, kes ma 4 aasta tagasi lõpetasin keskoolis humanitaarkallakuga klassi ja kelle tunniplaanis oli 6 emakeelt nädalas ja kes ma maadelsin nende asjadega pidevalt, tean, et linnanimedega ja üldse nimedega oli jube jama, kuna nende kirjutamise reegleid muudeti üpris tihti. Näiteks oli vale kirjutada Helsingi, õige oli Helsinki. Seega peab kõigi linnade omakeelseid nimesid teadma. Teine huvitav lugu oli näiteks selline, et ilusat nime “Jame” tuleb lugeda Dzein, sest Michaelit ei loeta Mihkliks, vaid Maikliks.
Eriti huvitavaks läks asi siis, kui 10. klassis õpetati meile, et härra lühend tuleb kirjutada Hr., kuid 12 klassiks oli tehtud pisike muudatus, mille kohaselt tuli härra lühend kirjutada väikse tähega ja ilma punktita (või punktiga, kui võib tekkida juhus, et ei saada aru, mida see tähendab).
Niiet eesti keele ortograafia pärast pole vaja muret tunda — niikuinii ei saa keegi aru, kuidas peab midagi kirjutama, sest keeleteadlastel (need, kes reegleid teevad) ei ole oma elu (ime kah, kes tahaks endale keeleteadlasest meest/naist) ja nii nad muudavadki igal aastal reegleid, et igavust peletada. Palju õnne ja tervist neile!
mis tuletab meelde, kuidas mõni aeg tagasi oli ärksamatel lääne natsidel kombeks paigaldadada pedeklubidesse “räpaseid” pomme. kes ei tea, siis “räpane” pomm on tavalise torupommi ehitusega, kuid lõhkelaengu ümber on vööna lisatud näiteks naelu (kõige efektiivsem), haavleid vms. kui mõtelda, mida võib korda saata peotäis tohutu jõuga laiali paisatud kahetolliseid naelu inimesi täis ruumis, siis läheb nagu korraks meelest ära, miks paljudes riikides surmanuhtlus karistusena keelatud on.