Triatloni tegin pühapäeval. Esimest korda elus. Koos töökaaslaste ja sõpradega. Päris põnev. Eraldivõetuna pole 350 meetrit ujumist, 14 kilomeetrit rattasõitu ja 3,5 kilomeetrit jooksu justkui mingi eriline väljakutse. Järjest tehtuna osutus parajaks väljakutseks. Lõpuajaks tuli 1:11:08, võitjale kaotus umbes täpselt 10 minutit.

See ja järgmised fotod Priidult.

Ujumist kartsin kõige rohkem, eriti seda, et satun liigselt hoogu ja väsitan ennast esimese paarisaja meetriga ära. Suutsin aga ilusti oma tempo võtta ja sellega lõpuni välja ujuda. Rinnuli suudan üpris kiirelt liikuda, aga rohkem peaks kätega tööd tegema, sest hilisematel ettapidel on kogu koormus jalgadel. Peaks natuke kiirust juurde küll saama.

Vahetusalasse jõudes olid jalad liivased, ei teagi, kas pudeliveega pesemine kiireim lahendus on, aga vähemalt jalad sai puhtaks ja liiga palju aega ei kulunud. Natuke kiiremini liigutades oleks ehk 10-15 sekundit võitnud, mis hiljem ära oleksid kulunud.

Ratta kohta ei oskagi miskit erilist kommenteerida, pole seda peale kaht Xdreami sel suvel üldse sõitnud, edasi liigun ilmselt keskmise harrastussportlase tasemel, aga rohkem ilmselt sellisel tempol poleks jõudnud. Lõpus oleks võinud isegi kergemalt võtta, vahetusse jõudes oli pulss päris kõrge.

Kõige raskemaks osutus rattalt jooksule üleminek, jalad lihtsalt ei liikunud ja esimese kilomeetri ajal oli pidevalt tunne, et kohe-kohe lähevad sääred täitsa krampi. Kaotasin esimese 100 meetriga rattas võidetud kaks kohta ja pärast veel 2-3 kohta, mis lõpuks 12ndale kohale e. kuhugi poole peale kukutasid.

Xdreami 5-8 tunniste pingutustega võrrelda ei anna, 5 minutit peale finishit oli täitsa normaalne jälle olla, aga tipp-pingutus palju kõrgem. Mitmed lõpetajad vaatasid keskmiseks pulsiks 175-185.

Mõnus on see, et sportliku suve tõttu pole enam peale sellist pingutust mingit erilist lihasvalu, võiks isegi Peking 2008 plaani võtta. Või Ferrino 36 tunni adventure racingu või midagi muud põnevat.

Ja lõpetuseks veelkord aitäh Triinule kogu ürituse korraldamise eest.