Järgneb tavaline nädalavahetuse ringvaade.

Vanaema juubel oli hea võimalus eralasteaed avada ja paar tundi 5-6 pägalaga rahmeldada. Mul lastega klapib, tundub, et neil samuti. Ka häbelikud sulavad lõpuks üles ja üllatavad käe pihku pistmisega. Saime sõbralikult kiigejärjekorra korraldatud ja jooksuvõistlused peetud. Entusiastliku plaani “jookseme nüüd sinnani”, ise kõrvalküla majadele viidates, suutsin siiski maha laita.

Onulastega, kellega koos lapsepõlvesuved möödusid, oli jälle tore korraks kokku saada ja näod üle vaadata. Lugesime kokku, mu vanaemal on 13 lastelast. Lapselapselapsi on esialgu veel vähem. Ah jaaa… tundub, et paljud sugulased käivad siin lugemas, tere-tere :)

Tartu automessil käisin. Autopede nagu ma olen, eksju. Kõige ilusam oli punane auto. Defenderi tagaistmed on ikka nali, Minisid polnud ja tshikid autodel ei aelenud. Paar päris kenasti restaureeritud uunikumi oli. Siis läksime hoopis Tinni-Intsu aeda õunu sööma.

Ja kolmas “eriti tihti ei tee” asi nädalavahetusest seondub arvutimängudega. Nimelt sai eile õhtul alustatud mänguga World In Conflict ja hommikul kella 5:millegiks sai üksikmängija osa läbi. Täitsa tore oli vanu aegu meelde tuletada. Oskused on selgelt kängunud, kõiki mängu aspekte ei suuda meeles pidada, kiirest reageerimisest rääkimata. Kerge raskustasemega sai just paraja toksimisega läbi. Mängu võib soovitada küll – hea mängitavus, sobivalt balansis kampaaniad ja üksused, põnevad kaardid.

Jooksmas on Tartus tore käia. Kui Tallinnas püüan leida suuri parke ja loodusjuppe, kus sörkida, siis Tartus käin hea meelega mingites linnaosades, sest see on võimalus näha, mis vahepeal muutunud.