Jaanuaris pildistasin üsna ainult oma Olympuse filmikompaktiga. Sest see mahub mulle kotti ja on enamasti kaasas. Ja filmile on jätkuvalt poole lõbusam pildistada. Valida poes kvaliteetfilmide või allahinnatud kräpi vahel. Sest igal filmil on oma iseloom, värvigamma ja tera. Ja siis võtab kaamera selle, mõtleb sinna juurde mingi valguse, mõnikord otsustab ise, kuhu teravustada ja alati otsustab ise, millist säriaega kasutada ja teeb pildi. Ja 3 nädalat hiljem viitsin ma filmi ilmutada ja ongi jõulud – fotopaki lappamine on alati üllatusi täis.
Selline pikk sissejuhatus jaanuari pildigaleriile. Peamiselt jäid kaadrisse sõbrad, mingit kõrget kunsti ei leia.
Viljar Sepp: ägedad pildid. päris naljakas, kui palju aju annab andeks “apse” lihtsalt sellepärast ,et tegemist on filmiga ja et ma ei ole näinud reaalset kaadrit :)
Viljar Sepp: ja kuidas need “apsud” annavad tegelikult pildile uue väärtuse
Teller: Ma just vaatasin ka, et isegi udused pildid on jumalast ägedad, et ma digi puhul kustutaks julmalt ära. Kuidagi teistmoodi udused on.
Teller: Eks oli ka lihtsalt ära väristatud pilte, need galeriisse ei saanud (võin pärast näidata kõiki), aga üsna üllatav tendents jah.
Viljar Sepp: täpselt. paljud sarnased pildid digi puhul kustutaks tuimalt ära ja prooviks uuesti
Viljar Sepp: ja siis oleks juba hetk kadunud või ei tunduks ta oluline ja nii jääkski ta salvestamata
Rõhk minult. Targad sõnad Sepalt.
jeah. üsna palju oli sellist mõttetut kraami, mida digi puhul kustutaks lihtsalt ära, aga filmile jäädvustatuna on asjal hoopis teine hingamine.