Lubasin endale, et järgmise aasta jooksul ütlen “jah” sellele, millele tavaliselt kipun “ei” ütlema*. Seepeale haarati mind Londoni lennukist väljudes väikesele roadtripile Oxfordi, Salisbury’sse ja kuhugi suvakohta wakeboardima. Jõin suure sõõmu kohalikku õllepruuli (kogemata) ja sõin supi sees seened ära (meelega).
Mul oleks vaja, et mu telefon teaks, kus ma asun ja kuhu ma minna tahan. Sest leidsin ennast 2 korda metroost väljumas teadmata kuhu edasi minema peaksin. Olukord muidugi laheneb, aga mugavam oleks. Või äkki ei peagi mugav olema.
* Nii palju kui finantsid, moraal ja seadused lubavad. Ja need on läbi räägitavad.
Ja kuidas seened olid? :)
“Mul oleks vaja, et mu telefon teaks, kus ma asun ja kuhu ma minna tahan.” — selle asja nimi on iPhone :)
Seened ei olnud just head… Nagu ka õlu.
iPhone – EMT-i puhul mõttetult kallis paketitasu + 24 kuud orjust, operaatorivahetus… liiga palju miinuseid. Kõned teistesse moblavõrkudesse – 1.75. Lubage naerda.
Margus, paneme kuu moblaarved ja kõneminutit joonele?
Said Yes Man’ist inspiratsiooni?
Sealt ka, aga mõte on juba ammu tegelikult veerenud selles suunas. Alguses on hea väikestest asjadest alustada :)