Seekord konkreetset reisilugu pole, rohkem iseendale märk maha. Viimased 10 päeva olen Tais veetnud – Bangkokis (fotod) ja siis Koh Tao saarel (fotod), kus Tiiu ja Katsi jälle üles leidsin (kohtusin nendega esmakordselt juhuslikult Vietnamis Mui Ne’s). Selle külastuse plusspoolel oli selgelt üks Viru Valge, mida Kats kohusetundlikult juba kuid kaasas on vedanud ja miinuspoolele liiga palju meestenimesid, mis ma pidin kiirelt ära õppima.
Tore oli tuttavate nägudega koos olla ja eesti keel on ikka väga ilus keel. Tai keel on see-eest liiga keeruline. Ma pole vist ühelgi maal nii pikalt olnud ja nii vähe fraase osanud.
Bangkokist väsisin kuidagi kiiresti, ilmselt Hong Kong ja Macau olid natukeseks suurlinnade limiidi täitnud. Nii oli mere äärde saarele saamine päris suur kergendus, aga kiirelt hakkas kripeldama, et miks seal surfida ei saa. Sest tegu on hoopis sukeldumiskeskusega. Ja paari nädala pärast teen seal PADI Open Wateri ja ilmselt ka Advanced Open Wateri ära. Tagumine aeg selleks.
Täna püüan rongipileti saada, et põhja sõita, Chiang Mai sihtmärgiks. Natuke jahedam kliima, mägisem maastik ja äkki mõni hea mägijalgrattarada seal.
Üldiselt on aga tunne, et olen oma rännuhimu täis saanud ja tulen varsti koju tagasi. Igatsen oma kodu, oma voodi, oma padja, oma köögi, külmkapi, jooksutossude ja jalgratta järele.
Suvaasju, mis praegu meelde turgatavad:
- Bangkoki odavhotelli Aasia hommikusöögiks on riisi-frikadellisupp.
- Koh Taol oli hommikusööki lauda kandvatel tüdrukutel alati näol õietolmumaalingud, ilmselt osa mingist religioossest rituaalist.
- Vahemaad on pikad ja aeglased. Eile sõitsin esmalt 2 tundi laevaga ja siis 6-7 tundi bussiga, et Bangkoki jõuda. Täna ootab ees 14 tundi rongisõitu.
- Kõigis neljas Tai öömajas, kus elanud olen, on liiga suured ja kõvad padjad.
- Nännimüüjate arvates on maailmas ainult 5-6 päikeseprille tootvat firmat. Või peaks siin süüdistama koopiameistreid, kes ei viitsi rohkem erinevaid mudeleid piraatida.
