Pühapäeval toimunud Tartu Rattarallil oli vaid üks eesmärk – 133 kilomeetrit vähem, kui nelja tunniga läbi sõita. Hommikul aknast välja vaadates tekkis ürituse võimalikkuses väike kahtlus, sest ilm tundus külm ja eriti ebameeldivalt tuuline. Stardihetkeks oli aga päike väljas, enesetunne hea ja tagatasku energiageeli täis.

Enne starti, päike paistab ja elu on ilus. Kaidi pildistas

Startisime vennaga koos ja kerge kokulepe oli, et püüame nii palju koos sõita, kui võimalik. Nagu ikka, ei saanud sest plaanist erilist asja, sest traditsiooniliselt on stardist esimesed 15-20 kilomeetrit paras paugutamine ja mingis kohas jõudsim mina end ees sõitvasse gruppi pedaalida, vend jäi veidi tahapoole.

15 kilomeetri peal tegin esimese lolluse ka, kus vastutuult gruppi sikutama läksin, et pool kilomeetrit ees sõitvale grupile järgi jõuda. Kahjuks tuli kaasa ainult üks tüüp ja nii surime kiirelt. Hea, et siis mööda vuhisevast rongist maha ei jäänud. Igatahes istusin seepeale päris pikalt grupis, natuke tegin peale Otepääd ka tööd. Kõige lõunapoolsemast punktist (vaata raja kaarti) Sihva suunda keerates läks grupil väike jooksikute kamp eest ära ja kargasin ka sinna sappa. Paari minutiga sõitsime juba mitmesajameetrise vahe sisse, aga jooksikutega püsimiseks pidin üsna punase piiril väntama. See kaasaminek oli esimene viga.

Teine, ja natuke suurem viga tuli 67ndal kilomeetril Sihva joogipunktis, kuhu jooksikutepundiga jõudsime. Otsustasin, et hea võimalus üks tühi joogipudel välja vahetada ja püüdsin sõidult uut pudelit haarata. Liiga suur hoog + pudelipakkuja, kes pudelist lahti ei lase + algaja tasakaaluhoidmise oskus = kukkumine. Minu esimene korralik rattamats. Ega ma täpselt tea, kuidas käna panin, kõik käib liiga kiiresti. Tulemuseks verine küünarnuk ja põrutatud põlv e. tegelikult suhteliselt õnnelik värk. Kohe kõrval oli medõde, kes küünarnuki kinni sidus (samal ajal möödus grupp, kus varem sõitnud olin). Siis avastasin, et ka üks kodar on murdunud ja sel ajal, kui mehaanik seda eemaldas sõitis mööda grupp, kus vend väntas. 6-7 minutit peale kukkumishetke sain jälle rajale.

Õnneks polnud võitlusvaim kadunud, järgmised 10-15 kilomeetrit pidin küll üksi väntama, aga siis hakkasime koos ühe lõbusa selliga, kel oli olnud rõõm juba kaks korda sisekummi vahetada, gruppi ehitama. Leidsime veel paar tüüpi, kes vedada jõudsid ja lõpuks oli paarikümneliikmeline seltskond koos, kes rõõmsalt Elva poole vuristas. Seal tegin pikalt ja kõvasti tööd, tuul oli keeranud, tee läks allamäge ja enesetunne oli hea. Kellegi kommentaari “sa oled ikka hull vedur” oli päris tore kuulda :) No mul oli vaja ju vennale järgi jõuda.

Rongi sabas Elva toidupunktist möödumas. Sellele lahtise särgiga maastikurattamehele tahaks küll vedamise eest aitäh öelda. Foto: Markus Toom

Elvas vangerdasin end ise kiire lühema raja trio taha ja jõudsin mõnda aega nendega koos kulgeda. Nõost alates istusin aga juba veidi väsinult ühe lühema raja maastikuratta taga, kes hea tempoga suhistas. Tartus viaduktilt finishini põrutasime koos mingi väiksema grupiga, vähemalt ei pidanud Turu tänaval vastutuulega üksi võitlema.

Venda kätte ei saanud ja kodus selgus, et miskipärast ei ilmu mu tulemust lõpuprotokolli. Kolmapäeval hakatakse finishivideot läbi vaatama, loodetavasti leiavad mind sealt ikka üles. Enda kella järgi oli aeg kuhugi 4:09:30 kanti.

Lisa: Ametlikes tulemustes olen olemas, 1081 koht ja 4:09:25 aeg.

Maantee grupisõidu kogemus on mul imepisike, aga mõned asjad olen vist tänaseks selgeks saanud:
* Lolli ei tasu mängida e. liiga vara üle enda võimete kimamine on selge enesetapuviis.
* Pulss, mille pealt ma mõneks ajaks ära kukun on üsna hästi paigas.
* 150 km distantsi kannatan ilusti ära nii, et jõuab ka lõpus sõita.
* Grupis on mõistlik püsida ees otsas, nii on nügimist vähem ja pole ohtu maha jääda.
* Järskudes kurvides tuleb tagumik püsti ajada, sest seal venib kummipael eriti pikaks ja grupi pea kipub eest ära nihkuma.
* Kui grupis on juba paar-kolm nägu, kes vedada viitsivad ja jõuavad, siis on võimalik ise tempo kõrgemaks lükata ja inertsiga kiirem käik sees hoida kogu kambal. Kui hoog ära pidurdatakse, siis uuesti momentumi saavutamiseks tuleb kõvasti tööd teha.
* Mõnikord on mõistlik nõrk wuss olla ja teiste selja taga taastuda ja töötegemist vältida.
* Kukkuda ei tasu.

Pühapäeval toimunud Tartu Rattarallil oli vaid üks eesmärk – 133 kilomeetrit vähem, kui nelja tunniga läbi sõita. Hommikul aknast välja vaadates tekkis ürituse võimalikkuses väike kahtlus, sest ilm tundus külm...