Tegelikult pidin ma Tartu Jooksumaratoni ühe tunni, viiekümne viie minuti ja null sekundiga läbi lippama. Nii siiski ei läinud. Süüdistame määrdevalikut. 1:55:00 oli tegelikult hästi ambitsioonikas kui-sünnib-ime eesmärk, reaalselt arvasin, et tuleb 10 minutit aeglasem jooks. Lõpuks sain 23 kilomeetri ajaks 2:02:28 mis on 13 sekundit kiirem, kui kaks aastat tagasi. Kohaks 881. Jipikajeee, eksju :)

Hommik algas vara, et oleks aega hommikusele hambad-pudru-number2 rezhiimile. Ega ilmaasjata pole seda juba kuu aega harjutatud. Autos ja Otepää suusastaadioni parklas tuli hoolimata peas vasardavast “see on lihtsalt pikem ja kiirem trenn” väike võistlunärv ikka sisse. Õnneks ajas külm tuul ja küsimus, kuidas riietuda, muud mõtted peast.

Väike kõrvalekalle normaalist tuli siis sisse, kui autouksega kõrvalseisva Honda tagatule lõhkusin.

Emili ja Emmaga läbisin laupäeval Tillumaratoni 400 meetrit.

Start oli nagu Tartu maratoni stardid ikka, et kirev ja lolli muusikaga, Otepää vahel ja ka hiljem kulgedes rõõmustas silma inimuss, mis üle küngaste roomas. Koos kerge kirumisega nende samade küngaste suunas. Tallinna kesklinnas lamedal maal treenimine ei oma päris õiget efekti, kui võistlema minna Lõuna-Eesti kuppelmaastikule. Siin jooksid must esimest korda mööda kaks ülikondades härrat (üks ja kaks).

Kella kiikasin palju vähem, kui trennis, lihtsalt vahepeal, et kontrollida, ega tempo liiga kiireks-aeglaseks läinud pole. Garmini pulsivöö on garantiis nii et liigkõrge pulsi pärast muretseda ei saanud ja arvestades, et jõudsin lõpuni joosta, siis ilmselt oli pulsiga kõik korras.

Umbes kümnendaks kilomeetriks oli positsioon jooksjate massis enam-vähem selge, ees ja taga (kuhu ma püüdlikult ei vaadanud) samad jooksjad, aeg-ajalt positsioone vahetades. Vaid viimase 3-4 kilomeetriga muutus seltskond veidi, sest andsin tempos natuke järgi. Joostes tundus see õige ja vajalik, kuid hiljem analüüsides tuleb vist tunnistada, et lihtsalt ei surunud end piisavalt. Viimase kolmandiku rajast jooksin ühe tütarlapse sabas ja jäin tema tempo langedes liialt kauaks mugavalt ta jälgedesse sörkima.

Toitumismärge iseendale: igas toitumispunktis 1 geel ja 2-3 topsi vett või spordijooki. Järgmine kord võiks mingi soola (magneesiumipulk?) ka võtta viimasel kolmandikul, paaril viimasel kilomeetril kippus üks varvas krambitama.

2 päeva hiljem on jalad ikka veel kanged, aga eile jõudis juba täitsa mõnusa rattatrenni teha. Järgmine peatus: Tartu Rattaralli täispikk distants.