On kuidagi sümboolne, et pea kuu tagasi toimunud Blogfest 2010-l üles astunud Toomas Tootsi ettekanne “Eesti blogosfääri olukord” netis mingit kajastust leidnud pole. Pole seda üles riputanud ei korraldajad, Toots ise ega kommenteerinud ükski ajaveebnik. Google ei leia midagi, järelikult pole olemas.
50 minutit hiljem…
Kaevasin Blogfest 2010 järelkajasid edasi ja üks hea, üks halb uudis. Hea uudis, et leidsin lõpuks siiski mõned asjad üles.
Allikas: Unlimited Media, kus ka teiste esinejatega lühidad videotutvustused olemas. Küll inglise keeles, sestap ei leidnud neid alguses ka üles.
Mõne ettekande slaidid on ka üles riputatud:
* Toomas Toots “Sotsiaalmeedia statistika”
* Ott Pärna “Eesti kasvuvisioon 2018”
* Meelis Mandel “The good, the bad and the ugly”
* Helge V. Keitel “The Prospects of Open Innovation and Collaboration between Finland and Estonia”
Halb uudis on see, et Toomas Tootsi väitel on Eesti blogosfäär aastaga 25% kokku kuivanud (OMG! blogikriis nagu majanduses!!!!) ja sellel kokkukuivanud blogimaastikul pole keegi võtnud vaevaks Blogfest 2010 ettekandeid kommenteerida. Ainus sellekohane blogipostitus, mille leidsin on Aarnelt.
Blog.tr.ee hetkel populaarseim blogipostitus on “Raseduse vastane plaaster Reporteri vaatajatele“.
Vaatan praegu seda postitust üle ja jube lühike on. Samas nende mõne viite üles leidmine võttis mul tubli tunni. Kuidagi… nukker.
Huvitav tõepoolest, et kuhu kogu see valdkond suundub – kas Twitter ja Facebook võtavad pühapäevablogija üle ning arvamusloo-blogide pikemad postitused kaovad üldise spämmi vahele ära või läheb kuidagi muud moodi? Hetkel igatahes on blogimine tunduvalt vähem kuum (kui mitte öelda lausa külm) termin, kui mõni aasta tagasi, kui tundus, et kohe-kohe teevad kõik omad blogid ja osalus-ajakirjandus sööb tava-ajakirjanduse ära.
Andris, selle posti jaoks info otsimise ajal mõtlesin ka ise, et miks üht- või teistpidi läinud on. Arvan, et tegelikult klassikaline ajaveeb polegi kunagi kõigile ja kõigeks sobiv platvorm olnud. Ei taha ma ka ise alati pikka lugu kirjutada, tahan vaid ühe lause kirja panna. Blogi risustamine tundub selleks liigne, kasutan Twitterit. Samuti pole kõik fotod väärt siia toppimist, lähevad Flickrisse jne. Ilmselt on võimaluste avardudes (ja neist teada saades) ka paljud teised valinud endale sobivaima kesskonna ja vahendi. Teised proovisid ja leidsid, et see pole neile.
Blogimine oli “kuum” 5 aastat tagasi :)
1) Facebook ja sõbrad võtavad selgelt turgu. Paljud tuttavad panevad oma linke, kommentaare ja muud mudru sinna. Facebook lisab teavitamise (mis on mugavam kui blogide RSS), kommenteerimise, (like) nupu, teeb kõik lihtsaks ja paneb kõik ühte kohta kokku.
2) Ning see ongi see, mida enamik tahab (või siis arvab, et tahab).
3) Ma ei ole kindel, kas Tootsi andmed on õiged, allikatele ega metoodikale ta ei viita. Kui paar aastat tagasi blogiti enamasti avalikult, siis praegu on väga palju kinniseid blogisid – kas siis parooli all või lihtsalt selliseid, mille aadressi ei reklaamita. Siin on kaks kasvavat gruppi ja mõlemad muretsevad eraelu pärast – ehkki vastupidistel põhjustel.
3a) Titemammad, keda ma tean, blogivad palju privaatsemalt, kartes oma lapse andmete / piltide pärast.
3b) Keskkoolilapsed blogivad VÄGA usinalt, aga samuti privaatselt. Vaja siis emmel-õpsidel lugeda, kus ja kellega pidu pandi. Ja kui 5 aastat tagasi blogisid need koolinoored, kel hingepiinad ja maailmavalu, siis praegu domineerib lihtsalt “käisime, jõime, rohkem ei mäleta”.
Eks siin olegi mitu asja. Twitter ja muud mikroblogid on kindlasti oma osa võtnud sellest seltskonnast kes harrastas kirjutada sellest mida nad hommikuks sõid ja kas pärast oli kõht lahti või mitte. Teiseks on kindlasti veidi kaduma hakanud see seltskond kes hakkaski blogima ainult sellepärast, et blogimine oli “kuum” kuid siis avastas, et peale ema ja naabrinaise keegi eriti ei loe ning päris iseenda jaoks ei viitsinud kirjutada. Kuigi blogipuu avaleht kohati on päris kurb tõesti, siis tegelikult ringi vaadates tundub kohati tõesti, et kuigi kirjutatakse vähem, kirjutatakse paremini. Samas, kindlasti mõõtes perioodi september 2010 – märts 2011 aktiviseerub blogosfäär märkimisväärselt – suurem kogus RK kandidaate kas alustab või taasavastab oma vahepeal unustatud blogid, paraku on see ajutine nähtus mis kiirelt möödub.
Blogfestile paraku ei jõudnud.
samas minu soovide jaoks ei ole ühtegi platvormi (nutt ja hala). tahaks sellist raamatu moodi, mis tekitab sisukorra ja mida siis paar korda kuus saaks uuendada ja kuhu saaks 5-6 teemalehte tekitada. järeldus. tuleb ise teha.
Kui blogimine veel “kuum” oli, väljendati digitaalsel paberil tõesti rohkem oma maailmavalu ning nendele tekstidele oli ka kerge lugejaid saada – kuna blogisid oli vähe, siis polnudki eriti millegi vahel valida ja head kirjutajad jäid kohe silma. Praegu aga on päris raske lugejaid leida, kui just Delfi-stiili kasutusele ei võta (löövad pealkirjad, löövad teemad).
Ma muidugi väga ei tea ka enam, ma olen aktiivsest blogindusest ametlikult juba aasta eemal olnud. Mitte-ametlikult isegi kauem.