50 minutit hiljem…

Kaevasin Blogfest 2010 järelkajasid edasi ja üks hea, üks halb uudis. Hea uudis, et leidsin lõpuks siiski mõned asjad üles.

Allikas: Unlimited Media, kus ka teiste esinejatega lühidad videotutvustused olemas. Küll inglise keeles, sestap ei leidnud neid alguses ka üles.

Mõne ettekande slaidid on ka üles riputatud:

* Toomas Toots “Sotsiaalmeedia statistika”
* Ott Pärna “Eesti kasvuvisioon 2018”
* Meelis Mandel “The good, the bad and the ugly”
* Helge V. Keitel “The Prospects of Open Innovation and Collaboration between Finland and Estonia”

Halb uudis on see, et Toomas Tootsi väitel on Eesti blogosfäär aastaga 25% kokku kuivanud (OMG! blogikriis nagu majanduses!!!!) ja sellel kokkukuivanud blogimaastikul pole keegi võtnud vaevaks Blogfest 2010 ettekandeid kommenteerida. Ainus sellekohane blogipostitus, mille leidsin on Aarnelt.

Blog.tr.ee hetkel populaarseim blogipostitus on “Raseduse vastane plaaster Reporteri vaatajatele“.

Vaatan praegu seda postitust üle ja jube lühike on. Samas nende mõne viite üles leidmine võttis mul tubli tunni. Kuidagi… nukker.

Kasutajad kes seda postitust lugesid, lugesid ka:

Lüngad seksuaalhariduses
1. Miks ma olen gay?
Briljandid ja pärlid proletariaadi diktatuurile
Taluvõi
Mis teha, kui peeglist iseennast ära ei tunne

egoegoegoegoegoegoegoegoegoegoegeogeoego

Teemablogid on ägedad. Teemasaidid on head. Nedega on aga see jama, et üldjuhul ühte blogi kirjutab üks kuni väikene hulk inimesi ning tihtilugu traditsioonilise teemakohase kodulehe haldamine on ka ühe inimese nokitsemine. /…/ Alljärgnevat videoklippi vaadates assotseerus mulle kohe üks meie kodumaine teemablog “UrbaanUrr – Rolleriga Eestis, aasta läbi” mis paistab olevat peaasjalikult Telleri entusiastlik-fanaatiline ettevõtmine jagamaks rolleritemaatilist informatsiooni maakeeles. Vägagi toetan selliseid ettevõtmisi, kuid see oleks ehk veelgi efektiivsem kui blogi keskkonna asemel UrbaanUrr jookseks Wiki peal, kus kõik samade huvidega rolleri entusiastid saaksid üheskoos oma teadmiski ja kogemusi jagada ning kirja panna. – Oliver@olkas.blogspot.com

Vespa Rally San Luis Obispo, California. Foto: Vincent Anton Stornaiuolo

Oliver on päris põneva teema üles noppinud – wikid. Olen ka ise mõtisklenud, et nii Fotodiip kui UrbaanUrr (Mõlemad on praeguseks, e. 2010 a., hingusele läinud veebilehed) võidaksid, kui neil oleks ühe või paari kirjutaja asemel näiteks kümme. Fotodiibiga magasime õige aja ilmselt maha 4 aastat tagasi, tänaseks oleme saidiga natuke jännis, aga sellest kunagi pikemalt. UrbaanUrr on esiteks enda jaoks uus, ja teiseks mõtte- ja eluviis, mida propageerida püüan Eestis samuti uudne.

Mis wiki kasuks räägib? Teoreetiliselt piiramatu kirjutajate arv. Vabalt toimetatavus e. kord kirjutatud artiklit saavad kõik täiendada ja parandada. Üle aja kasvab nii sisu hulk, kui selle kvaliteet. Erinevalt blogist ei veere kvaliteetne sisu esilehelt minema, wikis leitaksegi infot otsimisega.

Miinused? Ma olen natuke skeptiline, kas leiab piisavalt asjast huvitatuid, et sait elus püsiks. Seda nii kirjutajate kui lugejate poolelt. Vähe kirjutajaid = vähe sisu = kehva wiki. Vähe lugejaid = vähe motivatsiooni kirjutada. Hetkel mõeldes tuleb pähe kaks inimest, kes tunduvad rolleriteemas olevat samal lainel, kui mina (ei tunne neid isiklikult, vaid foorumites-kommentaariumites loetu põhjal).

Millised on Eesti sisukad ja populaarsed nishiwikid? Fotokala Fiki tuleb ainsana pähe. Mis veel?

Teine, vähemoluline takistus on tehnoloogiline. Ei tahaks seda saiti kusagil “kolme-kliki-wiki-valmis” teenusepakkuja juures tekitada, ise serveris püsti pannes lisandub aga veel üks asi, mida peab tundma ja haldama. Eileöine MySQL-i varukoopia tegemine põrutas niigi minu oskuste piirist tugevasti üle :)

* 20.detsember, 2004, Mobiiliviirused täna – risk madal.
* 29.märts, 2005, MS on mu elus kadumas.
* 4.september, 2005, Nikoni saaks = 5 digikompakti (Fotodiipi).
* 28.oktoober, 2005, Mida ma leim.ee-st arvan.
* 25.detsember, 2005Tallinna fotolaborite võrdlev test (Fotodiipi).
* 24.veebruar, 2006, Õpi kaamerat ja selle funktsioone tundma (Fotodiipi).
* 31.august, 2007, Aeg on teha Eesti Vespaklubi*. (Ju siis veel ei ole, kui lugu lõpetamata.)

Jõulude ajal jäi pähe mitu mõtet kinni, ei sattunud arvuti juurde õigel ajal. Vähemalt üks neist tundus ka hiljem hea idee olevat, aga kuidagi ei tulnud meelde, mis see täpselt oli.

Kommentaaridel oli tükk aega põnev number 11111 ees. See on päris palju kommentaare, aga viimase 6 kuu jooksul ei kiputa siin eriti midagi diskuteerima. Ei oskagi suhtuda, tore oli, kui kirjutati, mõnikord sai targemaks, meelelahutatud või irriteeritud. Tegelikult ise ju “süüdi” et ei kirjuta vastuolulisi asju, mille üle lööma tekiks. Ilmselt ei igatse piisavalt :) Lisaks on kohti, kus kommenteerida kahe aasta taguse ajaga võrreldes 10 korda rohkem. Vestlused veerevad spetsiifilisematele lehtedele ja õige ongi.

- Lisada võimalus valida, et blogi X postitusi sisselogitud kasutajale Blog.tr.ee-s mitte näidata.

JA / VÕI

- Ühelt blogilt näidata tipp-postituste hulgas ainult ühte postitust.

Ilmselt polnud ma ainus, kes Andrist viimase paari nädalaga selliste palvetega tsensuuri suunas on tõuganud, aga minu eesmärk polnud kindlasti olukord, kus ilma pikema jututa kolm ajaveebi Blog.tr.ee-st lihtsalt välja visatakse. Eriti jabur on sealjuures põhjendus, miks seda tehti:

Seoses kasutajatelt laekunud rohkete kaebustega otsustasime asjaolude täpsema selgumiseni… /…/ Piirang blogide suhtes ei ole lõplik, vaid kuni asjaolude selgumiseni loodetavasti kahenädalase perioodi jooksul. Samas ootame ka mainitud blogide autoritelt selgitusi (aadressile blog@tr.ee) oma viimase aja blogitegevuste kohta, mis siis kasutajatepoolsed kaebused pälvisid.

“Asjaolude selgumiseni”, “selgitusi blogitegevuse kohta”, “kasutajate kaebused”. Kuidas palun? Et kui piisavalt palju inimesi kirjutab Postimehele, siis mainitud ajaleht lõpetab näiteks Andrus Ansipi-teemaliste lugude avaldamiseni kuniks Ansip on aru andnud, miks ta nii paljude pahameele ära teenis?

Blog.tr.ee ei tohi minu arvates sellise valikulise tsensuuriga kindlasti tegeleda. Andku kasutajatele vahendid ise oma eelistusi määrata. Praegu on küll tegu piinliku apsakaga tüüpide poolt.

Ja kogu see jama, kus lastakse ennast tõmmata mängu “Kinnitame, et Marta ja Potsataja ei ole Daki ja Epp”? WTF? Ma kuidagi ootasin, et sellest liivakastist oleme me ammu välja roninud.

Meil [altex.ee] on mitmeid kliente, kellest mõnele tahame pakkuda võimalust teha reklaami ja promotsiooni läbi blogide. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui te blogite meie klientidest, siis te saate selle eest ka raha, kuid teil on kohustus seda blogis mainida, et tegemist on makstud reklaamiga. Niisiis on kõik läbipaistev – me ei taha kedagi ninapidi tõmmata.

Edasi: Soovid blogiga teenida? Aeg eksperimenteerida…

Lahtiütlemine ka – mul puuduvad altex.ee-s finantshuvid. Küll aga küsisid nad mult selle projekti raames, millistel tingimustel ma oma kodukal reklaamtekstis kirjutaksin.

Neljandaks kõige olulisem – soovin kõigil neil, kel asjast kõrini teemat ignoreerida. Täiega. Liputajad saavad mõnu sellest, et neid vahitakse, sama lugu on jõusaalis oma muskleid imetleva himbo või mul-on-bemmil-uued-kummid jõmmiga. Ei ole vaja kollile toitu anda.

Alloleval pildil näeb suurt versiooni. Kommentaarid on kinni.

* Kui keegi ikka miskipärast aru ei saanud, siis vaadaku postitust “Blog.tr.ee on Inno Tähismaa blogi“.

4-5 aastat tagasi samal moel alustatud fotosait Foto.diip.ee sai kenasti jalad alla ja aitas loodetavasti nii mõnegi algaja fotohuvilise õigele teele. Ehk aitab ka UrbaanUrr Eestis veidi tõsisemat rollerielu arendada. Igasugu noored tuunijad on loomulikult teretulnud lugema, aga sellest, kuidas oma 50-kuubikuline hiinakas maantepüssiks ehitada, ma kirjutama ei hakka.

Sügis on natuke naljakas aeg rollerdamisest kirjutama hakata, sest enamus on oma kaherattalised ära talvekorterisse pakkinud, aga minu jaoks just parim aeg. Sõidan iga päev ja sügisene ilm, külm ja pimedus toovad välja just rolleriga liiklemise uued küljed. Hea neid dokumenteerida.

Ja alloleva Suzuki Gemma muretsen endale siis, kui olen vana, paks ja tuus. Sellest saab siis minu Harley.

Palju põnevam teema on blogimise ja töötamisega seotud. Ei teagi, kust see täpselt üles kerkis, aga olla justkui arvamus, et kui blogid, siis tööd ei saa, sest tööandjale avalikud sõnavõtjad ei meeldi. Mina tean muidugi vastust. Vastus on see, et kirjuta hästi, kirjuta huvitavalt ja eriti hea, kirjuta töö temaatikal, ja võetakse hea meelega tööle. Pigem pluss. Ma usun, et kaks ja pool aastat tagasi, kui mind Skype’i kutsuti, kindlasti toetav element.

Kirjuta jura, kiru töökaaslasti, ülemusi ja töökohta ja oledki mõned võimalused ära rikkunud. Tean konkreetset juhtumit, kus selline blogi ühele kandidaadile saatuslikuks sai.

Urmase “Kas võtaks blogija tööle?” haakub minu mõtetega kõige paremini, sealt ka ilusti eelnevale vestlusele laiali viidatud.

Kuidas sai sinu blogi omale nime? Kas see oli raske valik, millele tuginedes, mitu sõpra sind aitas seda välja mõtelda või tegid üksi?

Tiiauspaikkast leidsin sellise küsimuse. “Teller plõksib” nime taust on hästi lihtne. Millalgi 2001 aastal kombineerusid kaks sündmust – tekkinud fotograafiahuvi ja vajadus pilte kusagil näidata ning tol ajal ohtralt kasutatud “plõksima (ja selle kõikvõimalikud vormid) – ja nimi tuli iseenesest. Katab mõnusalt nii pildistamisaspekti kuna ma oma plõksimist mingiks kõrgeks kunstiks ei pea, ja sõnavõtud, mis mõnikord niisama lõualõksutamine, mõnikord ka püüd tõsisemat edastada. Seni pole vajadust olnud uut nime otsida.

Mis Gmetrixi minu jaoks nii põnevaks teeb? No ikka see, et ma näen, et Äripäeva kodukal käib nädalas “ainult” 34515 külastajat rohkem, kui siin. Edetabelid on toredad, veel toredamad on trendid (mille järgmine Gmetrixi praeguses versioonis veel ebamugav), et kuidas mingite lehekülgede külastatavus kõigub. Eesti veebisaitide külastatavuse kohta ei ole eriti palju infot, Gmetrix võiks seda lünka veidi täita.

1. Tee endale Google Analyticsi konto.
2. Kleebi oma kodukale GA-lt saadud koodijupp.
3. Tee nii nagu metrix.ee õpetab.

#2 keerukus sõltub sinu koduka/blogiplatvormi võimalustest, Blogger.com-is piisab sellest, kui avada blogi template ja Google’i soovitatud kohta väike lisajupp kleepida. Seejärel tuleks “Republish now” lingil klikkida ja ongi kõik.

Laupäev, 26. mai – nägemiseni, head lugejad!
Homsest läheb siis mu blogi lukku ehk piiran sellele ligipääsu olulisel määral. Miks?

Olen seda blogi siis pidanud tänaseks täpselt aasta aega ehk peaaegu 365 päeva. Iga päeva kohta sissekandeid pole, aga tublisti kolmesajale läheneb see arv küll. Üks aasta minu elust. Minu elu suures osas mu tegudest ja pisikeses osas mu mõtetest, mis sel ajal minuga koos olid. Sellest on ehk kujunenud mingi pilt minust. Üsna avalik pilt, kui arvestada neid (minu jaoks täiesti) ootamatuid lugejanumbreid, mis siit läbi käinud. Millegipärast ei usu ju keegi, et blogi hakatakse ikka enda jaoks pidama. Aga olen võtnud julguse kokku ning oma blogi ehk oma minevikku teatud aja jooksul ikka ja jälle üle lugenud. Ja nii mõnedki hetked on selgemaks saanud, mõned põhjused-tagajärjed ühenduse leidnud ning kokkuvõttes on toreda inimesega ju ikka vahva uuesti kohtuda;)

Olen selle aja jooksul tublisti muutunud. Ma pole enam see inimene, kes aasta tagasi seda blogi alustas ja mul on selle üle tõsiselt hea meel. Ehk just oma tegemiste kirjalik fikseerimine, oma mõtete ja arutluskäikude “nägemine” on aidanud mõned protsessid kiiremini ja sügavamalt läbi viia kui muidu. See nö avalik elu mu lugejate ees on mulle seadnud kindlasti teatud piirid, sest ühest hetkest hakkadki mõtlema, et kui ma nüüd selle asjaga hakkama saan, kas ja kuidas ma seda blogisse kirja panen… Ja kui ma seda siia kirja ei taha/ei julge panna, ehk jätaks siis selle hoopis tegemata?:) Oma jäärapäisuse tõttu olen muidugi enamuse tahtmistest ja tegudest ikka ellu viinud, sest eelnevgi elu on õpetanud julgust ja usku iseendasse. Albikära Antsu ei saa minust aga mitte kunagi, kasvõi jonni pärast:)

Avalikuks olemine eeldab kahe osapoole olemasolu – mina ja mu lugejad/vaatlejad. See on pisike eluteater teie ees, ainult et rollide arengulooks on minu igapäev. Põnev on jälgida iseennast, enda hakkamasaamist rollide täitmisel, eriti veel sellise publikumi ees nagu on meie blogosfäär. Sest see publik on kohutavalt karm – tunduvalt teravapilgulisem, sotsiaalselt tundlikuma närviga, kirjaoskajam (selle sõna parimas tähenduses) ning haritum kui ehk tavalises teatri vaatajad-reageerijad. See vist hakkab ühel hetkel mõjutama mu rolli esitamist siinsel avalikul laval, sest ma pean oma publikust lugu. Nad meeldivad mulle tõesti, mõnda isegi armastan tõesti kogu hingest ning lahkun temast raske südamega (kes end ära tundis, siis teatke, et teil on võimalus kasutada enda jaoks parimas mõttes ära minu nõrkust teie suhtes;). Eesti blogijad-kommenteerijad ei lase kirjutajatel manduda ja see on ehk nende suurim panus meie blogide üldise taseme arengusse. 

Blogi on olnud minu jaoks ka väga huvitav enda testimise ning avaliku suhtlemise kool. Kuhu maani kannatan ära kriitika (olen vist selle aasta jooksul ära kustutanud kokku ainult 5 labaste solvangutega kommentaari), seeläbi arendades enesevaatlust ning kasvatades paksu nahka. Samas on selle aasta jooksul ju blogosfääris mitmed tuntud tegijad kas lõpetanud või ajutiselt oma blogi modifitseerunud, seda nii sisuliselt kui vormiliselt. Mõistan neid, aga kahju on ikkagi. Nagu hea tuttava kaotaks ju, kellega koos huvitavaid mõtteid arendada. Minu kommenteerijate ees teeksin sügava kummarduse, sest nemad ongi mulle blogo-peegliks olnud ja seejuures üsna adekvaatseks, ma arvan. 

Olen käesoleva blogi kaudu leidnud endale mõned vahvad armukesed, mõne üürikese armastusegi, mitmeid häid sõpru ja vist ka paar-kolm vihavaenlast. Igatahes mäestike kaupa emotsioone, kogemusi ja mõtteid ning see on parim, mida mulle teine inimene võib pakkuda. Olen täna palju-palju rikkam kui aasta tagasi. Triviaalselt öeldes – ka blogosfääris kehtid tõde, et mis ei tapa, teeb ainult tugevamaks ning siin hoitakse meil ju ikka üsna tihti nuga kõril.

Kõigest heast hoolimata panen oma edasised kirjutised parooli alla. Miks? 

Minu muutumised on jõudnud sinnamaani, et nii mõnedki sihid on selginenud, puzzle hakkab vaikselt kokku jooksma ning nende sihtide elluviimiseks pean olema natuke rohkem peidus kui seni. Eks see avalik eluteater siin võtab oma vaimse ja füüsilise energia, mida tahaksin edaspidi rohkem reaalses elus kasutada ehk siis puhas energia jäävuse seadus:) Samas tunnen, et vajan veelgi sügavamat oma mõtete ja tegude analüüsi, minnes tagasi sügavale oma lapsepõlve, esivanemate juurteni välja, samuti vajab läbikirjutamist mu pereelu ja suures osa ka karjäär. Seda avalikult ja oma stiili muutmata muutuksin ma teiseks I&I-ks või Sirjeks, kelle jaoks kogu elu mõte seisnebki ühel hetkel ainult netiavalikkuses ning kelle jaoks keegi ega miski pole püha, nad ise kaasaarvatud. Minu jaoks on veel mitmeid väga kalleid, austustväärivaid ning kohati ehk pühasidki inimesi mu ümber, kellele ma ei taha haiget teha. Ma ei taha end laotada täiesti lõpuni avalikuks jalamatiks kõigile, kel vähegi tahtmist minust igas mõttes üle sammuda. Olen seotud ja pole valmis võtma vastutust nende elude solkimise eest. 

Lisaks detailsemale analüüsile tunnen, et olen valmis muutma Tumeblondi staatust, mis minuga hetkel kaasas käib nagu “Kevade” Tõnissoni roll Ain Lutsepaga (võrdlus ühest hiljutisest uudistesaatest). Ma olen muutunud, aga ma ei tea veel täpselt, kelleks. Eile oli keegi ühes kommentaaris tituleerinud mind lõpuni ligipääsmatuks jäävaks salapäraseks Naiseks. Ehk on tal õiguski?:) Mina ei tea veel,kes ma olen. Olen alles teel. 

Ja kui ma ühel hetkel olen mõne stabiisema vahepeatuseni endas jõudnud, ehk siis olen jälle valmis avalikkuse ette astuma. Sest edev ma olen, tunnistan avalikult seda pahet, töötan selle endast väljajuurimise kallal. Kui mul on ühel hetkel avalikkuse ette tulemiseks tunduvalt mõjuvam põhjus kui edevus, olen valmis uueks näitemänguks. Aga kas ja kuidas mu siinse blogi lugejad ming ära tunnevad…see on minugi jaoks omaette põnevust pakkuv väljakutse:)

Igatahes tänan südamest kõiki mu lugejaid, kommenteerijaid ja kaasaelajaid! Ilma teieta ma vist poleks see, kes ma olen täna. Kes väga soovib minu elu killukestest edaspidi osa saada, siis meiliaadress tumeblond@hot.ee toimib veel mõnda aega. 

Nägemiseni, head sõbrad!

Kuigi kollektiivse aju ajastu saabumist andis kauem oodata, kui optimistlikumad ja kärsitumad meie seast lootsid, ei ole täide läinud ka pessimistide kartus, et kodanike looming internetis piirdub vaid peldikuseina, mõttetu läbustamisega.

Tänase päeva reaalsus on kodanikumeedia, mis suudab katta ja kajastada neid teemasid, millega peavoolu ajakirjandus ei jõua või ei taha tegeleda. Mõne aasta eest plahvatanud blogide buumist on võrsunud hulk huvitavaid omajuurseid ja kohalikule kliimale vastu pidavaid uusi liike.

Lea Laarin annab teada, et EPL ei oota enam kommentaatoritelt registreerumist ja sisse logimist.

Lisa: Selgub, et muudatusi on teisigi. Uus nägu, uuenenud navigatsioon. EPL ise arvab, et nad on nüüd lihtsamad ja avatumad. Mina arvan, et kui nad ühe artikli seest teisele artiklile viitamise kah ära õpiks oleks internet parem koht ja EPL-ile võiks isegi vimpli anda. Või siiski mitte, sest kelle värdsünnitis oli nimi “Päevaleht Comment”?

Ma tean, et ma ei tohiks kollast lohet toita, aga ei suutnud tagasi hoida.