2006 aasta maikuus alustasime projekti Arvutikaitse 2009, mille eesmärk on turvata Eesti infoühiskonda. Oleme hankinud eestlastele ülisoodsa turbetarkvara (elion.ee/arvutikaitse), pidanud e-turbe blogisid ja – mis väga oluline – teinud usinat lobitööd, et Suured Tegijad (pangad, telekomifirmad, riigiasutused) hakkaksid turbeteemadele rohkem tähelepanu pöörama.

Üks efektiivsemaid viise internetiturvalisuse tõstmiseks on aga julgustada inimesi sisselogimiseks ID-kaarti või Mobiil-ID kasutama. Jah, ka selle turvalisuse üle debateeritakse mõnikord, aga siiski on isegi skeptikud nõus – olemasolevatest variantidest on see reaalseim võimalus e-teenuste turvalisust oluliselt tõsta.

Oleme leidnud, et kui inimene ID-kaarti juba kord kasutab, siis ta sellest enam ei loobu, kuna tegemist on päris mugava rakendusega. Aga kuidas panna inimene ID-kaarti või Mobiil-ID-d esimest korda kasutama?

Ühe abinõuna algatasime loosikampaania, mis asub aadressil: www.arvutikaitse.ee/loos

Sellel lehel saab peale loositingimuste digiallkirjamist osaleda loosis, kus võib võita ohtralt väga edevaid auhindu – võimsad Dell XPS läpparid, hulk mobiiltelefone ja peaauhinnana 30000-kroonine reisipakett.

Nüüd tuleb kurb ülestunnistus – mul on ID-kaart ja kaardilugeja olemas ja olen seda täitsa kasutanud, aga ainult hädajuhul e. oli vaja mingi ülekanne teha, mille puhul pank nõudis ID-kaardiga sisse logimist. Muidu olen laisk ja kergem on rahakoti vahelt pangakoodid leida, kui kapist lugeja otsida. Aga kuulake seekord mis Mart ja Arvutikaitse projekt räägib, ja mitte seda, kuidas mina teen.

Teemablogid on ägedad. Teemasaidid on head. Nedega on aga see jama, et üldjuhul ühte blogi kirjutab üks kuni väikene hulk inimesi ning tihtilugu traditsioonilise teemakohase kodulehe haldamine on ka ühe inimese nokitsemine. /…/ Alljärgnevat videoklippi vaadates assotseerus mulle kohe üks meie kodumaine teemablog “UrbaanUrr – Rolleriga Eestis, aasta läbi” mis paistab olevat peaasjalikult Telleri entusiastlik-fanaatiline ettevõtmine jagamaks rolleritemaatilist informatsiooni maakeeles. Vägagi toetan selliseid ettevõtmisi, kuid see oleks ehk veelgi efektiivsem kui blogi keskkonna asemel UrbaanUrr jookseks Wiki peal, kus kõik samade huvidega rolleri entusiastid saaksid üheskoos oma teadmiski ja kogemusi jagada ning kirja panna. – Oliver@olkas.blogspot.com

Vespa Rally San Luis Obispo, California. Foto: Vincent Anton Stornaiuolo

Oliver on päris põneva teema üles noppinud – wikid. Olen ka ise mõtisklenud, et nii Fotodiip kui UrbaanUrr (Mõlemad on praeguseks, e. 2010 a., hingusele läinud veebilehed) võidaksid, kui neil oleks ühe või paari kirjutaja asemel näiteks kümme. Fotodiibiga magasime õige aja ilmselt maha 4 aastat tagasi, tänaseks oleme saidiga natuke jännis, aga sellest kunagi pikemalt. UrbaanUrr on esiteks enda jaoks uus, ja teiseks mõtte- ja eluviis, mida propageerida püüan Eestis samuti uudne.

Mis wiki kasuks räägib? Teoreetiliselt piiramatu kirjutajate arv. Vabalt toimetatavus e. kord kirjutatud artiklit saavad kõik täiendada ja parandada. Üle aja kasvab nii sisu hulk, kui selle kvaliteet. Erinevalt blogist ei veere kvaliteetne sisu esilehelt minema, wikis leitaksegi infot otsimisega.

Miinused? Ma olen natuke skeptiline, kas leiab piisavalt asjast huvitatuid, et sait elus püsiks. Seda nii kirjutajate kui lugejate poolelt. Vähe kirjutajaid = vähe sisu = kehva wiki. Vähe lugejaid = vähe motivatsiooni kirjutada. Hetkel mõeldes tuleb pähe kaks inimest, kes tunduvad rolleriteemas olevat samal lainel, kui mina (ei tunne neid isiklikult, vaid foorumites-kommentaariumites loetu põhjal).

Millised on Eesti sisukad ja populaarsed nishiwikid? Fotokala Fiki tuleb ainsana pähe. Mis veel?

Teine, vähemoluline takistus on tehnoloogiline. Ei tahaks seda saiti kusagil “kolme-kliki-wiki-valmis” teenusepakkuja juures tekitada, ise serveris püsti pannes lisandub aga veel üks asi, mida peab tundma ja haldama. Eileöine MySQL-i varukoopia tegemine põrutas niigi minu oskuste piirist tugevasti üle :)

Jätkan listi, kui asju meenub. Kommentaarid on avatud, kui sul mõni hea pakkumine.

Textads.ee on Poola AdNeti, Baltikumi ja Poola ühe suurima online-meediaagentuuri teenus, mis juba Lätis-Leedus textads.lv/lt nime all toimib. Mulle textads.ee väga meeldib… /…/ Kahju, et Klikivabrik.ee oma asja sama tõsiselt ei aja – puudu on lihtne online-liitumine saidiomanikule ja reklaamijale, väga avalik pole hinnakujundus reklaamijale ega saidiomanikule. Samuti kui Textads.ee on endale saanud pinnad suurimates Eesti veebisaitides, siis Klikivabrik jõuab täna vaid väga väikese kasutajaskonnani.

Jüri vihjas, et järgmises Digis kirjutab ta samal teemal (+ metrix.ee vs. mediaindex.ee)

Täna hommikul alates kella üheksast on seis olnud pisut parem kui eile. Minu Skype klient saab aeg-ajalt teistega ühendust ja kohale jõuab nii eilseid kui tänaseid lugemata chatte. Ma loodan, et ka teil sarnaseid märke.

Töö stabiliseerimise kallal jätkub.

Sealt samast saab ka aeg-ajalt värsket infot, teine (ja võib-olla veel parem koht) on meie staatusblogi Heartbeat. Eile-täna sain aru, kui palju ma sellest pagana programmijupist sõltun. Just tavakasutajana, mitte Skype’i töötajana. Mobiil on kiireteks väga konkreetseteks suhtlusvajadusteks ja tegelikult ma kasutan seda suht vähe. Skype on (öö)päev läbi sees olev suhtluskanal, kust ehk veidi laialivalguvam, aga huvitavam ja lõbusam jutt ja info läbi käib. Ja proovige te nüüd karjuda, et “mees, hangi endale elu”. Mul on sellega päris hästi, tänan küsimast :)

Tüütu, mis? Miks ma ei saa neil aadressitel lihtsalt klikkida, et kirja saatma asuda? Teemaks siis klikitavad meililingid ja miks kodulehtede omanikud neid vältida püüavad. Või õigem oleks öelda – paaniliselt kardavad.

Spämmibotid on tüütud programmijupid, mis internetilehti läbi kammivad, et sealt meiliaadresse leida. siimteller@mac.com kujul olevad aadressid on neile lihtne saak ja tulemuseks minu e-posti aadressi lisandumine kümnetesse spämmilistidesse. Mis, me kõik teame, on väga paha, eksju.

Lahenduseks ongi inimesed välja mõelnud, et kirjutame aadressi kuidagi natuke teistmoodi, siis ei saa vaene robot aru, et tegu meiliaadressiga. Ma ei tea, kui tõhus sellise käitumise eri lähenemised on, aga kasutajana tean, et jube tüütu, kui ma ei saa meiliaadressil klikkida, vaid pean mingit keemiat tegema. Eraisiku kodukal on ehk mõistetav, et see on kõige lihtsam lahendus, aga firma kodukal näitab see vaid puhtalt firma laiskust ning probleemi kasutajate/klientide õlgadele veeretamist. Eesti ettevõte – ära ole palun nõme, aitäh.

Kaks soovitust:

1. JavaScript või Flash – ilus klikitav meiliaadress kodukalt, kuigi natuke nikerdamist, et see sinna välja saada. Wired õpetab.
2. Korralik e-postiteenuse pakkuja, mis spämmi enne sinu postkasti jõudmist ära kaotab. Ma olen aastaid oma erinevaid meiliaadresse avalikult ja ilma mingisuguse turvata netti riputanud, aga minu postkasti jõuab päevas e. üks-kaks spämmkirja. Kasutage näiteks Google’i Gmaili.

* http://digg.ee/blogi/Gmetrix_-_pane_oma_blogi_teistega_joonele/ (originaal “Gmetrix – pane oma blogi teistega joonele“)
* http://digg.ee/blogi/Neti-ee_lisamine_Google_Analyticsi_otsimootorite_hulka/ (originaal “Neti.ee lisamine Google Analyticsi otsimootorite hulka“)

Paras sigadus. Digg.ee-st on siin mõni lugeja? Võiks ühendust võtta, palun.

Aga miks ma üldse tuututan? Teema on natuke sama, mis eelmisel nädalal Äripäevaga – tsiteerimine on täitsa OK, aga seda tuleb teha mõistlikus mahus, siis viidata tagasi originaalallikale, kus lugeja saab edasi lugeda. Eriti tundlik on teema siis, kui sait, mis sisu reprodutseerib, on majanduslikule kasule suunatud. Paljud blogid avaldavad oma sisu Creative Commonsi “mõned õigused kaitstud” litsentsiga. Näiteks minu fotod ja tekstid on vabaks kasutamiseks kahel tingimusel: A) viidatakse autorile (soovitatavalt link tagasi www.siimteller.com-i) B) tulu saamise eesmärkidel ei tohi sisu täismahus kasutada.

Sealjuures võib digg.ee tutvustavalt lehelt lugeda järgmist:

Tegemist on lühidalt öeldes viitamisteenusega, kuhu saab igaüks postitada loo ja teised kasutajad siis hääletavad huvitavamad lood üles. Nii saab kiirelt võtta igaüks selle, mis teda huvitab. Mis on oluline – me ei varasta lugusid, vaid viitame kohale kust lugeda saab.

Igatahes on küpsenud mõte, et aitab kah sellest valgest lehest, maailm tuleb täita iluga ja vaadata, kas koduka kujunduses mõni uus hea mõte tekib. Täna õhtul naba imetledes ja Jelly Belly (ärge proovige, räigelt nakkav) komme närides tuli mõte, et miks mitte protsessi siin kajastada. Üritan, näis, mis välja tuleb.

Ma ise loomulikult oskan ainult lõugu lõksutada, kujundusoskust ja koodisoont on mul umbes keskmise pärdiku jagu, tuli osavad sõbrad üles otsida. Tiim on koos, aga plaani veel päris pole. Alustasin sellest, et kogusin kokku siimteller.com (varem teller.diip.ee) kujundused läbi aegade.

Järgmine samm on peas olevad mõtted üles kirjutada (mingil kujul juba on), mõned variandid paberile joonistada ja disainerile vihjeid anda, et mis mulle kujunduses näha meeldiks. See on kusjuures mõnevõrra keeruline ülesanne, sest ma pole väga näinud lehti, mis oleks a) blogiformaadis ja b) mu ilumeele rõõmust kilkama paneks. Tuleb inspiratsiooni mitte-veebist ammutada.

Märksõnu iseendale: retro, vespa, mini, fiat 500, belstaff, anti-kandiline…

Selles valguses võib tunduda hämmastav, et Eestis, kus on toimunud juba teised e-valimised, Riigikogu debatid kantakse veebis üle kogu ulatuses ja seaduseelnõude menetlust võib järgida internetis enam-vähem katkematult, on päevapoliitika tegemisel veeb peaaegu kasutamata ressurss. Oma kodulehekülg või blogi on seni üksikutel Riigikogu liikmetel ning pärast kevadisi parlamendivalimisi on osa neistki ämblikuvõrku kasvanud. (Argo Ideon)

Härrad poliitikud tegid väga lihtsa arvutustehte – Edgar Savisaare aasta algusest kogutud 94875 lehevaatamist on umbes sama palju kontakte, kui koguneb ühel õhtul paari telereklaami näitamisega. Et enne valimisi on oluline ennast võimalikult paljudele näidata (mitte oma mõtteid ja vaateid selgitada), siis on tele oluliselt efektiivsem. Maksab rohkem, aga tulemus on kohene. Ajaveebi peab kirjutama kuid ja aastaid, et see vilju kandma hakkaks, praegu konkureerib härra Savisaar kellegi üldsusele tundmatu Siim Telleriga, kelle kodulehte on aasta algusest paarkümmend tuhat korda rohkem nähtud.

Siit tuleb järeldada, et senised, “vana veebi” kasutaja oskused jäävad õige varsti ebapiisavaks. Lõviosa 768 000st Eesti internetipruukijast vajab lisateadmisi. (Argo Ideon)

Kui noorem generatsioon on ajaga kaasa liikunud ja osaliselt web2.0 lahendused omaks võtnud siis vanem kogukond olles nõuka aegse kasvatusega ei suuda seda tihti mitte teha. On neil ju teada kui asi töötab siis ta töötab pikalt nii ja ta ei muutu. Kui läheb katki siis parandame mitte ei osta uut või lähene probleemile teise külje alt. (Tallinna Kristjan)

Üpris vägivaldne järeldus. Inimene on väga edukas õppiv süsteem, eriti kui tal selleks kas soov või vajadus. Ei vaevu minagi uut lahendust või tehnoloogiat endale selgeks tegema, kui ei näe sellest endale tulu tõusvat. Ja ma olen kindel, et veebimeistrid teevad kõik endast sõltuva, et nende lahendused oleks ülilihtsalt kasutatavad ning õppekurv võimalikult lihtsalt ületatav. Vaevalt, et revolutsioonilist õppeprojekti arendama tuleks hakata.

Aga üldiselt, mis te sellest terminist “web 2.0″ ikka torgite. Aasta tagasi oli tore vastavat diskussiooni järgida, aga palju mõttekam on oma vaimujõudu kulutada sellele, et mõelda, mida inimesed veebi kasutavad ja kasutada tahavad, ning kuidas kasutajakogemust (userexperience i.k.) mõnusamaks teha, kuidas muude teenustega siduda nii et lisakasu tõuseks. Kutsugu teised seda kuidas tahavad.

Enda saidile favicon.ico lisamine eeldab kaht asja:

1. Juurdepääsu oma koduka juurkataloogile. See on võimatu näiteks neil, kes oma kodukat Blogger.com-is hoiavad (kõik *.blogspot.com saidid).
2. Pilti, mis 16×16 pikslises mõõdus normaalne välja näeb.

Favicon.ico salvestamiseks võib kasutada näiteks Photoshopi või mõnd spetstarkvara, aga ehk kõige lihtsam on kasutada mõnd veebipõhist teenust, näiteks FavIcon from Pics. Seal annab ka päris suurest fotost see pisipilt tekitada.

Järgmine samm on favicon.ico fail serverisse laadida ja koduka HTML-i <head></head> vahele järgmine rida lisada:

<link rel=”icon” href=”http://www.sinusait.ee/favicon.ico” type=”image/vnd.microsoft.icon” />

Peakski kõik olema. Aitäh Tiiale, kelle küsimus loo inspiratsiooniks.

Aga, et mitte lootma jääda teistele, siis tänasest on mu lehe koodis peidus väike jupp, mis lehe alati igasugu freimidest välja murrab.

<SCRIPT type=”text/javascript”>
if (self != top) { top.location.href = self.location.href }
</SCRIPT>

Lahenduse leidsin Jaanuse abil.

Lisa 23.07: Tänaseks on Eesti Ekspress bänneri sealt ribalt ära koristanud, näidatakse vaid oma online-väljaande sisusse puudutavat viiteriba. Tubli.

Täna meenus, et Tõnis kunagi vihjas altexi blogis, et GA uues versioonis on võimalik defineerida, millised saidi GA-le tuttavatele lisaks otsimootorid on. Väikese uurimise peale leidsin ka vajaliku infolehe üles: How can I make Google Analytics identify additional search engines in the Referral reports?

Lühidalt tuleb oma koduka lehtedel olevasse Google’i koodijuppi lisada 2 rida:

<script src=”http://www.google-analytics.com/urchin.js” type=”text/javascript”>
</script>
<script type=”text/javascript”>
_uacct = “UA-88163-1″;
_uOsr[20]=”Neti.ee”;
_uOkw[20]=”query”;
urchinTracker();
</script>

Kus:

_uOsr[20]=”Otsimooori_nimi”;
_uOkw[20]=”päringut_tähistav_muutuja”;

Neti.ee-s tundub päringut tähistavaks muutujaks olevat “query” nii et üleval olev näide peaks täitsa tõene olema.

PS. UA-number on loomulikult igal ühel oma, siin näites kasutasin enda koduka tracking-numbrit.

Lisa 17.07.07: Tarmol hakkas kripeldama, et minu pakutud meetod kirjutab ühe otsimootori üle ja ta pakub välja parema meetodi, kuidas Neti.ee-d GA statsi lisada. Ise leian, et selle Eesti mõttes marginaalse seznam.com-i üle kirjutamine pole just liiga suur probleem.

Ja Alari tuletas kommentaarides meelde, et ega siis kõik brauseriga käivad, mingi seltskond ka RSS-iga. Ei ole ka see statistika mingi saladus. Tundub, et nii 300 inimest on siimteller.com-i RSS-iga jälgimas.

Küsimus: Selline küsimus – miks küsib tarkinvestor.ee registreerumisel minu isikukoodi? Millise teenuse pakkumisel või kasutajatingimuste punkti juures see info vajalik on?

Vastus: Isikukoodi küsimine on ettevaatavalt seoses Tark Investori veebikeskonna arendamisega. Tuleval sügisel on võimalik kasutada teenuseid, mille puhul on see info vajalik.

Ei veena. Minu seisukoht, et küsida tuleb nii palju infot, kui parasjagu vaja on, mitte nii palju, kui kunagi äkki hea on omada. Kui sul on hea põhjus, miks ma peaksin sulle 6 kuu pärast isikukoodi andma (näiteks, et sisse logida ID-kaardiga, seeläbi turvalisust tõstes), siis vabalt, teeme ära.