Üle 3 aasta sai vana hea tiimiga (Triin ja Martin) Xdreamil metsas ja mudas möllamas käidud. Küll aga olime rajal vähemalt 35 minutit kauem, kui vaja, sest üllatus-üllatus, orienteerumisoskused ununevad. Mingi kõhutunne säilib, aga kaardilugemine (eriti jooksult või värisevalt rattalt) on ebalev, vahemaad hoomamatud ja mõned orienteerumisvõtted lihtsalt võõrad/uued. Sarnaselt polnud julgust (ja ilmselt ka tiimil jõudu) kohati otseteid mütata, valisime turvalisema, kuid pikema mööda teed väntamise, mis tähendas päris palju edasi-tagasi sõitmist.
See, et tiimid minutiliste vahedega rajale lasti ja vist nõrgemad eespool oli mõnus vaheldus. Sai metsas mütata ilma, et teisi tiime väga palju näeks, ise rada mõelda ja mitte karjaga punktide juures kakelda. Kanuud külili ei keeranud ja kuigi külmas vees ja mudas müttamisest on kurk kergelt valus, oli mõnus üritus. Kunagi jälle.
Eelmise aasta suvi läks suuresti spordi tähe all, ka siit kõlas see teema tugevalt läbi. Üks põhivõistlusi, milleks valmistusin oli 