Mitte just ilmselgetel põhjuselt loomulikult. Kirjutasin täna eksamit ja jäin pärast sõpra Kalmerit ära ootama, kui mööda jalutas meie prof.Drechsler. Selline aukartust äratav kuju on ta – paneb su vajadusel hoobilt paika oma teadmiste ja osava väitluskunstiga. Või siis räägib imehuvitavalt vist suhteliselt ükskõik mis teemal. Riigifilosoofiast ennekõige, aga mitte ainult. Ühesõnaga mul oli justkui hea meel, et ta mind ei märganud, sest mul on alati tunne justkui oleks ma teda alt vedanud oma kehva õppeedukuse ning huvipuudusega tõsiakadeemilistel teemadel.

Aga siis 15 sekundit hiljem jalutas ta rõõmsal näol tagasi otse minu juurde ja hakkas suhtlema. Esimese hoobiga kartsin, et nüüd tulebki alandav küsimus, et kuidas ma ikka veel kooli lõpetanud pole. Aga Drechsler küsis hoopis, et kas ta mu pilte võib kasutada. Näiteks oma presentatsioonides. Et head pildid olevat. Ja et ma peaks kohe midagi ette võtma oma hobiga. Et mis ma sinna (siia) veebi ikka niisama pildistan. Koolist ei sõnagi. Igaljuhul oli see äärmiselt sümpaatne egoboost.

Ja nüüd ma mõtlen, et kui ta mu pilte vaatab, siis ta loeb ka seda juttu siis, oder nicht? Kirjavigu pole?

Ja kui koolist juba kirjutan, siis ka hommikul eksamiks korrates tulnud mõte. Vähemalt meie osakonna loetavatel kursustel on üsna tavaline, et tuleb kirjutada ka mingisugune referaat või uurimustöö vms. Ikka kursusel käsitletava teema kohta ja ikka tavaliselt juba poolel semestril tuleb ära öelda, et millest. Samas ei ole ju tegelikult selleks hetkeks täit ülevaadet antud ainest, teemavõimalustest ning sellest, milline aspekt tegelikult huvi võiks pakkuda. Ja ma pole päris kindel, et kas niimoodi õige on. Aga nojah, mida mina ka tean.