Teller plõksib

Üleeile sain tallast kätte viimase meresiili oga. Ilmselt märk, et nüüd on õige aeg Portugali surfitripi pilte näidata ja mõni lause kirjutada. Iga pildi juures on kiirkommentaar ka, mingit pikka reisikirja siia nagunii ei tule. Lühidalt sai paari sõbraga juulis 2 nädalat Portugalis lainesurfi harrastamas käidud. Enne seda olin paar päeva Inglismaal surfinud, Peniche’i surfilaagris sai 4 päeva koolitust ka võetud. Täitsa paras hulk, peale seda oligi vaja lihtsalt hästi palju sõita ja harjutada ja kogemust korjata.

Tunde võtsime, ööbisime ja lõbutsesime Peniche Surf Camp‘is, mis kujutas ennast kaht lähestiku asuvat maja, kus korterid, pesemisvõimalused, ühised tshillimisalad, laualaenutus jne. Paar korda nädalas tehti ühiseid grille, filmivaatamisi, vähemalt korra toksis mingi austraalia tüüp kõigi rõõmuks kitarri. Igal hommikul startisid mikrobussid noorsurfijatega päeva parima lainega ranna suunas, kaasas pooltosin instruktorit. Tore seltsielu ühesõnaga.

Surfilaager ise asus tegelikult Peniche’i kõrvalasuva Baleali linnakese külje all. Samas oli ka piisav arv restorane, mõned baarid ja kõige olulisem - surfipoed. Restoranis saab pigem kala (väga head), pastat peab ise küpsetama. Sangriat on kohati väga head, capirinhjat pigem pole.

Paar päeva käisime 30-40 kilomeetrit lõunas asuvas Santa Cruzis, mis oli aga liiga kuurort ja surfilaua laenutus paras piin ning laine osas valida ainult läänesuunaline rand. Peniche oma pea igaks ilmaks sobivate randade ning surfarite seltsieluga oli liiga hea ja suundusime sinna tagasi.

Surfimisest ise pilti ei teinud, sest olin kogu aeg vees (paaril päeval isegi kolm korda). Kes aga tahab töötuju rikkuda, see võib lisaks minu Peniche’i tripi piltidele vaadata reisikaaslase Oksana omi.

Kahtlane tunne, et juba lähiajal kaon veel kuhugi suurema lainega randa.