Ei saa väita, et ma poliitikat, valimisplatvorme, -võitlust, -lubadusi liiga palju järginud oleks, tähelepanu on pigem olnud Ottol ja GrabCAD’il. Küll olen viimasel paaril päeval üritanud natuke tähelepanelikumalt lugeda mõnesid mõtteid ja analüüse, lisaks vaatasin täpsemalt sotsdemmide platvormi. Tekstid, mis mind aidanud mõtteid sorteerida:

Sten Tamkivi: Kuidas valida, keda valida?
Praxis: Praxis jälgib valimisi (väga hea maksusüsteemi ning töö- ja sotsiaalpoliitika analüüs)
Wolli: Minu hääl (Wolli liigkäredate seisukohtade seast leiab vahel ikka lauseid, millega nõustun)

Alguses tundub, et kui sul on üsna läbimõeldud ootused Eesti ühiskonna arengule, valik seisukohti konkreetsetes jah/ei küsimustes (nt jah, ma hindan maksusüsteemi ühetaolisust, läbipaistvust ja lihtsust), mõned selged eetilised standardid neile, keda end poliitikas esindamas näen (nt oskus selgelt eristada partei ja riigi, olgu oma või välis-, rahakotti), üldine harjumus otsida fakte ja eristada sisulisi argumente demagoogiast, siis võiks ju olla lihtne valikut kitsendada. Aga ei ole lihtne. Ja mind vaevab päris kõvasti, miks. (Sten Tamkivi)

Järele on jäänud kaks nimekirja – sotsid ja Reformierakond. Kummalgi on piisavalt pikk “pink”, et nad suudaksid ka üksinda valitsuse moodustamisega hakkama saada. Kummagi programmis on palju mõistlikke mõtteid ja mõned säärased, mis mulle õigupoolest meele järele ei ole. Kummaski erakonnas on juhtivail positsioonidel piisavalt palju ausaid ja arukaid tegelasi. Ja kumbki erakond on teinud “pumba juurde” pääsemiseks või seal püsimiseks poliitilisi diile, mis on mind pannud neid maapõhja kiruma. (Wolli)

Ju ma õhtul oma hääle annan, küll vastu tahtmist, aga “lesser of the two evils” põhimõttel Reformile. Nagu ka paljudel varasematel kordadel.