Külalispost: ACTA ja innovatsioon

Järgnev külalispost sulest, kes on siin ka varem kirjutanud. Andres on täna Webmedias, varem Skype’is, arhitektirollis ja alati terava ütlemisega.

Reedeses päevalehes kirjutab Triin Tuulik ACTAst (Kui ohtlik või kasulik on ACTA?) ja lõpetab lausega “Kuigi elame juba ammu internetiajastus, on seadusandjad, ettevõtjad ja tarbijad alles nüüd hakanud aru saama, et uus ajastu vajab uusi reegleid”. Kahtlemata on nii selgele väitele keeruline vastu vaielda kuid vaadakem siiski, mis täpselt on muutunud, mida internet siis meie meelelahutustarbimisega teinud on. Kasutan järgnevas mõisteid “enne” ja “nüüd” tähistamaks ajaperioode enne lairibainterneti laialdaselt kättesaadavaks muutumist ja käesolevat aega.

kassett
Foto:

Kardinaalselt on muutunud tarbimise akti majanduslik sisu. Enne oli tarbimine enamasti seotud kahte liiki kuludega: püsikulud mis tekkisid sisu kui sellise tootmisel ja muutuvkulud mis tekkisid konkreetse tarbitava ühiku – CD, DVD, kinoseanss – tootmiseks. Nüüd on viimane kuluartikkel kadunud ning jäänud on sisuliselt vaid tootmiskulud. Ehk, pärast seda kui lugu või film on saanud salvestet võib teda lõputult tarbida ilma, et sellega kaasneks kulusid tootjale. Meenutagem, et raadio ilmumine ja televisiooni levik olid sarnase mõjuga kuigi jätsid ruumi ka traditsioonilisele tarbimisele.

Tulenevalt eelmisest, on varguse mõiste oluliselt muutunud. Kui poeomanikul oli viis Lotte DVDd ja neist üks varastati siis jäi tal järgi neli Lotte DVDd. Varguse käigus kandis ta kõigepealt kulu mis oli seotud DVD kui füüsilise objekti hinnaga. Loomulikult kadus tal ka võimalus seda DVDd müüa mistõttu tema potentsiaalne tulu vähenes summa võrra mis võrdub korrutisega müügihinnast ja tõenäosusest et keegi selle DVD ka ära oleks ostnud.

Juhin tähelepanu, et sisu tootja oli varguse hetkeks oma raha juba kätte saanud ja kahju ei kandnud. Nüüd vargusega enam füüsilise objekti kaotsiminekut ei kaasne, tarbitava objekti muutuvkulud ju puuduvad. Ehk, kahju saadakse ainult potentsiaalse müügitulu vähenemise arvelt kuid nüüd ei korrutata hinnaga enam mitte üldist müügitõenäosust (varas võttis teistelt võimaluse konkreetset DVDd osta) vaid tõenäosusega, et varas ostu sooritab. See vahe on väike kuid oluline sest sarnase majandusliku sisuga on väga paljud tavapärased toimingud: mõnda pilli poes proovimas käia ja kaup ikkagi internetist tellida või kui minnes filmi reklaamipausi ajal kööki võileibu tegema.

Muutunud on ka tarbitava suhteline väärtus. Olen ka ise omandanud 90ndate keskel röögatu raha eest Jääääre CD sest see oli ainus võimalus kvaliteetselt tarbida mulle sobivat Eesti muusikat. Too plaat oli mulle väga oluline. Täna on sisuliselt kogu läänemaailmas kunagi salvestatud muusika ühel või teisel moel legaalselt saadaval. iTunes, Rdio, Spotify koos katavad ka nõudliku maitsega tarbija kõik vajadused. Sama kehtib ka filmide kohta. Ehk, Jääääre plaadi suhteline väärtus on oluliselt langenud: üks plaat kolmest kättesaadavast on tajutavalt suhteliselt vähemväärtuslik kui üks plaat kolmest miljonist.

Koos tarbitava objekti suhtelise väärtusega on muidugi vähenenud ka tarbija valmisolek sellesinase objekti omandamiseks vaeva näha ja raha kulutada. Veel 10 aastat tagasi oli plaadipoodi minek täiesti vältimatu ja loomulik samm, praegu peab tegemist olema tõesti ihaldatud kaubaga kui ma võtan ette rännaku plaadipoode pidi selle asemel et avada iTunes ja leida järjekordne suurepärane ja minu jaoks senitundmatu artist. Seetõttu omandab ka minu kolme aastane tütar jõudsalt ingliskeelset sõnavara: mikihiirte ja vedurilaste seiklused on lihtsasti saadaval, Lotte filmi omandamiseks pean kuhugi minema ja tooma koju järjekordse hapra andmekandja.

Tekkinud on tehnoloogiline barjäär. Kui enne oli enamasti inimestel selge, kuidas töötab pood ja neil oli suhteliselt selge mõttemudel majanduse üldise toimimise kohta siis nüüd ei kehti enam kumbki. Poode asendavad keerukat tehnosotsiaalsed süsteemid nagu Amazon ning internetist on suhteliselt vähestel adekvaatsem arusaam kui et see on “jada torusid”. Globaliseerunud majandusega ei ole lugu lihtsam. USAs toimunud PIPA arutelud näitasid seda selgesti: kogenud seadusandjad leidsid end äkki tegelemas asjadega, millest nad aru ei saanud. Millist fakti on igaühel raske endale ja veel vähem teistele tunnistada.

Tõesti, olukord on oluliselt muutunud. Kuid on oluline aru saada, et muutus on toimunud mitte vähemas kui ühe tööstusharu majanduslikus sisus ning seda ümbritsevates olulistes mõistetes. Toimunud muutus on olemuselt identne muutusega mis viis hiljuti pankrotti Kodaki. Kodak oli harjunud müüma filmi odavalt ja kasseerima ilmutuskeemialt ja paberilt kuid digitaalfoto võttis vajaduse keemia järele kuigi film ja paber säilisid.

Juba on toodud külmutusseadmete näidet (Rick Falkvinge: Keegi ei nõudnud külmikumaksu): mitmel pool maailmas hävisid suured, tuhandetele inimestele tööd andnud tööstused kuna keegi kurikael nuputas välja külmiku. Seejuures oli tehnoloogia saadaval kõigile ja tänapäeval on külmkapitööstus oluliselt suurem kui kunagine jäätööstus. Miks hästikapitaliseeritud ja edukad ettevõtted ei suuda tehnoloogiliste muutustega kaasa minna, on omaette pika jutu teema kuid tolles jutus on inimeseks olemisel ja tervel mõistusel ehk suuremgi roll kui ahnusel ja kurjusel.

Siin ehk peitubki ACTALe vastuseisu võti. Üldiselt ei olda vastu uute reeglite kehtestamisele uues reaalsuses kuid ACTA, parandage, kui eksin, üritab kontrollimehhanismide muutmise asemel tagasi keerata reaalsuse muutust. On loomulik, et tolle reaalsuse asukad plaanist vaimustuses ei ole. Üritatakse ju sama raamlepingu raames võidelda nii Bafsi kassettide kui Lotefilmi laadijate vastu. Esimesel juhul kehtib jätkuvalt vana, teise puhul aga juba uus majandusmudel.

Ma ei ole positsioonis juriidiliselt hindama ACATAst tulenevat ohtu ja oma arvamust lugupeetud seadusandja osas avaldan ma järgmistel valimistel. Küll aga on selge, et kuni kõik osapooled ei anna endale täpselt aru toimunud muutuse sisust, miskit asjalikku arutelu uute reeglite kehtestamise osas toimuma ei saa. Sellest ka käesolev kirjutis, ehk sai mõni asi selgemaks.

Siim Teller: Kusjuures Andrese mõtted haagivad päris hästi hiljuti Flattri blogis ilmunud “Selling digital beer – not the economy as my grandad knew it” mõtetega, mille põhitees sama – digitaalse sisu eest ei saa raha kasseerida samadel alustel kui füüsilise kandja puhul.

2 comments - What’s your take?

  1. E:r says:

    Soovitan lugeda ka Indrek Ibruse artiklit “Plahvatuse võimalikkus tähendustööstuses ” ajakirjas Vikerkaar – http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=5348

  2. toivoe says:

    “Enne oli tarbimine enamasti seotud kahte liiki kuludega: püsikulud mis tekkisid sisu kui sellise tootmisel ja muutuvkulud mis tekkisid konkreetse tarbitava ühiku – CD, DVD, kinoseanss – tootmiseks. Nüüd on viimane kuluartikkel kadunud ning jäänud on sisuliselt vaid tootmiskulud.”

    ei ole kadunud, muutuvkulud on transformeerunud püsikuludeks ,mida kannab ikkagi tarbija (laptopi järelmakse + elekter + internetiyhendus). kui rahaliselt arvestada siis oleks tarbijal volla isegi odavam 1x kuus kinos käia kui laptopi eest maksta.

    uus tehnoloogia avab võimalused teistmoodi asju kasutada. kindle-ga on voodis palju mugavam raamatut lugeda kui 10cm paksust tellist käes hoides seda teha.

Leave a Reply