Sellise nimega raamat Donald A.Normani sulest. Mõnda aega tagasi läbi loetud ja leitud hea olevat, aga ülevaate kirjutamiseni kuidagi ei jõudnud. Õnneks tegi Jaanus selle töö minu eest ära.

Üks olulisemaid järeldusi on, et sellist asja nagu “human error” või “inimlik eksitus”, mille kaela ka Eestis tihti igasugu kühvleid armastatakse ajada, ei ole tegelikult olemas. Human error on praktiliselt alati design errori tagajärg — nt süsteem oli tehtud viisil, mis liiga kergesti võimaldas selle valesti kasutamist nt ebaintuitiivsete kontrollisüsteemide (nupud, kellad-viled) ja ebapiisava tagasiside tõttu. Seega inimeste süüdistamise asemel, kes vahetult mingi kala põhjustas, tuleks pilk suunata hoopis disaineri ja otsustaja poole, kelle tõttu süsteem sai selline nagu ta sai.

Kuna autor kasutas paljudes näidetes nii lihtsat ja igapäevast asja nagu veekraan, siis eilsest õhtust värske kogemus. Kadrioru restorani tualetis kena kroomist kraan, mille põhiosa moodustas sirge toru, küljel peenike toru, kust vesi kätele jookseb. Visuaalselt oli näha, et ülemist osa saab manipuleerida, kuid enda poole seda tõmmata ei õnnestunud, külgedele pööramine ja vajutamine tulemust ei andnud. Olin juba päris nõutu, kui leidsin sealt pealt paar kriipsu, millest jäi mulje, et äkki peaks proovima seda muidu sirget toru siiski kuhugi suunas kangutada. Vee sain voolama “pea” taga painutades. Pole vist tükk aega ühe ülilihtsa “masina” käivitamisele nii palju aega kulutanud. Huvitav, kas olen ainuke, kellel seal probleeme on olnud.

Kes osta soovib, siis Amazon aitab: The Design of Everyday Things