Peale vanaisa surma näppasin vanavanemate kogust kella, mida vanaisa seni kandnud oli. Sihverplaadil uhkelt kirjas Pobeda, üleskeeratav, kolm seierit ja kogu lugu. Lõpetasin seda kella kandes keskkooli ja unustasin ta siis kuhugi karpi. Seal karbis kolis ta aastate jooksul mööda erinevaid kodusid, väsimusest kukkusid isegi minuti- ja tunniseier küljest. Kui pea viis aastat tagasi jälle kellahuvi tekkis, siis mõlgutasin mõtteid, et võiks lasta ta korda teha, aga mõtteks see siis jäigi.

Sel kevadel asju praeguses kodus lahti pakkides jäi see tore Pobeda mulle uuesti näppu ja viisin Tallinna Kaubamaja kellasepa juurde. Seierid pandi uuesti külge, vana ja katkine klaas vahetati välja ja vedru keerati üles. Nüüd tiksub jälle rõõmsalt. Korpus on kõvasti kriimustatud ja rihm väsinud, aga kellasepa jutu järgi saab sellele Keskturult lihtsasti asenduse.

Erinevad Vene kellaajalugu valgustavad netilehed pakuvad selle Pobeda tootmisajaks ja tootjatehaseks natuke eri infot, kuid Ussrwatches.info ja Ussrtime.com põhjal pandi seda Pobeda mudelit kokku Moskva 1. kellatehas 1949ndast aastast 50ndate keskpaigani.