Tänane külalispostitus on inspireeritud viimasest Garage48 Open Data üritusest. Autoriks Skype’i evangelist ning pikaaegne arhitektuuritiimi juht . Andresel on tarkvaraarenduse, selle planeerimise ja juhtimise kogemus nii era- kui riigisektorist (Maksu- ja Tolliameti IT-osakonna juhtimine) ning Skype’ist sügav arusaam päästeteenuste abinumbrite helistamise temaatikast.
Kõigepealt tahan öelda, et ettevõtlikkus on hea asi ja lugupidamist väärt. See, et ma siiralt ei mõista, miks inimesed oma nädalavahetust startuppi tehes veedavad, ei loe. Mida täiskasvanud inimesed isekeskis ette võtavad ei peagi kõrvalseisjale mõistetav olema. Samas on mind miski Garage48 juures pikalt häirinud ning nüüd on üks mõõt täis saanud ja sünnib käesolev kirjatükk. Tuginen osaliselt Tarmo [, Skype'i pikaaegne andmebaasi tiimi juht - toim.] varasemale selleteemalisele jutule.
Nagu ütleb Tarmo, pangem hakatuseks paika mõisted. Startup on definitsiooni järgi tegevus äri alustamiseks. Äri on aga defineeritav kui kombinatsioon isiklikust kirest, turuvajadustest ning oskusest need kaks ära tunda ning kokku panna. Vaadakem neid komponente lähemalt.
On tõsi, et vahel tekib suur äri puhtalt kirest, saatjaks õnnelik juhus ja intuitsioon. Facebook. Google. Me kõik teame neid kahte näidet. Nüüd katsuge nimetada veel viis. Veel kümme. Ei tule nagu hästi? Seepärast et 99.99% sedalaadi ettevõtmistest hävib ning ei jõua kusagile. Hoolimata sellest et asutajad panid sinna alla kogu oma vaimu- ja hingejõu. Kui paljud inimesed suudavad panustada ennast täielikult ettevõtmisse, mille ebaõnnestumise tõenäosus on suur? Kui paljud inimesed suudavad seda teha üha uuesti ja uuesti? Vastus on, et väga vähesed. Reeglina tehakse seda korra, seejärel kaob julgus. Kas 48 tunni jooksul on võimalik sünnitada nii idee kui sellesse jäägitult armuda on oluline läbi mõelda kuid sinna ma hea meelega praegu ei sukelduks.
Turuvajadus, tulles jällegi definitsiooni juurde, on oma olemuselt väärtuspuudus: kuskil on inimesed või nende kogumid kelle elule või ärile on võimalik lisada väärtust. Tänapäeval on illusioon mõelda, et kuskil on suur sedalaadi nišš mis ainult ootab täitmist. Jah, kui väga veab siis on võimalik sattuda vast-tekkinud suurele vajadusele kuid reeglina räägime me marginaalsetest vajadustest või väikesest hulgast raskestileitavatest inimestest. Kõik mitte-ilmne vajab leidmiseks teadmisi ning tööd. Kas 48 tunni jooksul on võimalik leida midagi muud peale tõestamata massiga marginaalse vajaduse, on omette küsimus. Sel küsimusel, muide, on hea vastus mille ma jätaksin lugejale mõtlemiseks.
Ja nüüd kõige olulisema juurde: oskus turuvajdust leida ning sellest äri teha. Siin ei ole enam võimalik rääkida ebamäärastest niššidest ja hingest ja õnnest. See on konkreetne käeline oskus mida on võimalik omandada. Võtkem näiteks väärtusahela. Meie toodetest küllastunud keskkonnas on kõik asjad omavahel seotud, väärtusahelad on pikad, põimunud ja keerulised. Kui startupi tegemisel selgub, et teised väärtusahela osad ei soovi värske äriga tegemist teha siis on põhjuseks startuppija puudulik arusaam terviku toimimisest ning suutmatus luua toimiv ärimudel mitte see, et ülejäänud lülid on kuidagi tagurlikud või saamatud. Kas 48 tunni jooksul on võimalik koostada keerukat väärtusahelat arvesse võttev ärimudel, on oluline küsimus, mille jällegi jätaksin lugejale mõelda.
Ja nüüd loo algul mainit ärrituse juurde. Isegi minu äärmiselt piiratud ettevõtlusharidus võimaldab osundada tervele hulgale olulistele probleemidele Garage48-tüüpi ettevõtmises. Hakatuseks näiteks see, et rõhuv enamus startuppidest ei ole suutelised näitama kuidas nende tegevus tekitab positiivset väärtust (i.e. produtseeritakse rohkem kui panustatakse) rääkimata võimest trükkida paberile investeerimisotsuseks hädavajalik rahavoo prognoos. Aga noh, nagu loo algul samuti mainitud, täiskasvanud inimesed isekeskis, mis siis ikka. Mind võib küll kurvastada kuidas inimesed, keda ma väga hindan ja austan, sedalaadi üritustes osalevad aga tegu on isikliku emotsiooniga mida ei ole põhjust avalikult välja valada.
Mis annab põhjuse avalikult häält tõsta on mõju noortele. Kui noortele inimestele jäetakse mulje, et piisab ainult isiklikust panusest ning arusaam turust, majandusest, finantsidest, innovatsioonimudelitest, tootearenduse teooriast, juurast ning muust on pigem takistuseks, siis on see ohtlik. Jah, loovuse üheks eelduseks on võime piiranguid teadlikult ignoreerida. Kuid piirangute ignoreerimiseks tuleb neist kõigepealt teadlik olla. Hea, kui noortele näidatakse kui äge on motokross, kuid on kuritegelik jätta neile mulje, et “ägedus” tuleneb kiivrita sõitmisest. Nagu algul öeldud, on vähe inimesi kes suudavad elus mitu startupi käima panna, ärge palun lörtsige noorte esimest ja tihti viimast katset!
Negatiivne tagasiside peab käima koos positiivse programmiga. Tarmo, näiteks, soovitab analüüsi ja reflektsooni tarbeks läbi viia üritus “garage48: 200 päeva hiljem”. Mina omalt poolt soovitan lisaks startupi-meestele tuua oma üritustele rääkima ka mõni hea juhtimis- või majandustaustaga (miks mitte ka jurist, finantsist) inimene. Kui tasemel inimeste leidmine keeruline on, siis vaadake koos mõni Open Course Ware, iTunes U või MIT TechTV loeng (Leaders for Manufacturing Program on hea näide) ning arutlege koos nähtu üle. Samuti ei teeks paha Hubi tellida Financial Times, Harvard Business Review (NYTimes on ka vahel hea: Innovation Far Removed From the Lab) ning tekitada keskkond ettevõtlusteemalise know-how hoidmiseks ja levitamiseks. Väike moodne ettevõtlusteemalise informatsioonighubi startupi-idee ehk?
Veelkord, ettevõtlikkuse arendamine ja kogukonna loomine on tänuväärt tegevused. Kuid minu arvates on aeg tõusta järgmisele kvaliteeditasemele.
Illustratsioonid: ja
Minu jaoks Garage48 kaasasutajana pole see väga tähtis olnud, et sealt startupid välja tuleks. Tähtsamaks olen pidanud seda, et erinevad ettevõtlikud tehnoloogia, turunduse, kasutajaliidese ja projektijuhtimise inimesed Eestis omavahel tuttavaks saavad. Loodetavasti kasvab just nendest tutvustest aasta või kaks hiljem välja mõni startup. See ei pea aga üldse olema Garage48′l sündinud projekt. Seega mina hindan Garage48 edu selle järgi, kas sealsete osalejate hulgast on 2-3 aasta pärast mõni asjalik ettevõte tulnud.
See vajaks veidi pikemat postitust, et startup-ettevõtete teke ja vastavate inimeste harimine võtab pikalt aega, see on väga paljude etappidega tunnel. Üks ürituse formaat ei saa kõiki selle tunneli etappe katta. Ajujaht, Garage48, Seedbooster, Arengufond, Tehnopol, Garage48 HUB, inkubaatorid jpt omavad kõik oma rolli konkreetsetes etappides. Oleks vale üritada mitme etapi tegevused ühte aktiviteeti suruda.
Natuke on Garage48 sarnane open source häkkeritele, kes oma vabast ajast funi päras asju teevad. Mitte kõik Garage48 osalejad ei taha teha startupe ega minna tööle startupi. Ja ei peagi. Õige mitmed on käinud 2-3 Garage48 üritusel ja just iga üritus iseeneses on eesmärk. Mängides õpitakse, nii tiimitööd, suhtlust, aja planeerimist, uusi arendusvahendeid ja tehnoloogiaid ja palju muud. See on väike osa sellest seemnest, mida tuleviku Eesti startupide tekkeks vaja on.
Tähtis on see, et Garage48′l ei kleebitaks kõrvalt külge vale silti, mis asi see on ja siis hinnataks, kas selle sildiga tulemused ikka kokku lähevad. Tulemused sõltuvad ikka eesmärkidest.
Andres, ma lugesin su teksti kohe kaks korda läbi, ja kuigi iga lõik ning lause on loogiline, ei saanud ma aru, mida kritiseerid. See, et 48 tunniga “päris” äri ei alusta, on minu meelest üsna ilmselge; selle väitmine on lahtisest uksest sissejooksmine. Kuigi olen kindel, et mõnel järgmistest garaažidest pannakse algus ka mõnele “päris” edukale firmale, on Garage48 teinud oma töö suurepäraselt ka siis, kui siit ei kasva välja järgmist GroupMe-d (mis sai alguse NY sarnaselt ürituselt).
Meie tiimi kokkuklopsitud idee ei saanud tuult purjedesse, aga suhtlen üsna sagedasti kahe inimesega oma tiimist ning harvemini ka teistega. Sama toimub minu teada ka teistes tiimides. Pluss see oli allakirjutanu jaoks üks eelmise aasta meeldejäävamatest nädalavahetustest. See, miks inimesed seal käivad, on eelkõige fun ja tutvuste sõlmimine, ning Garage48 on minu meelest mõlema jaoks eriti hea koht.
PS. Sinu jätkuürituste ja ärimõtlemise ärgitamise ideed on head, aga minu meelest saanuks neid esitada ka garage48-t kritiseerimata (mida sa tegelikult vist ei teinudki).
Autorile: ära ärritu :) vaata seda nii, et see üritus ongi mõeldud rohkem peaga vastu seina jooksmiseks, et aidata osalejatel aru saada, kui kaugel ja kui kõrge, paks, lai jne on sein mida peab lisaväärtuse loomisel ületama. Keegi meist ei sünni süvateadmistega: majandusest, juriidikast, inseneriteadusest ja (antud ürituse iseloomu silmas pidades) tarkvaraarendusest vaid kõik need asjad on õpitavad. samuti on olnud ka sinu õpikurv läbi erinevate töökogemuste mis täna lubab sul sellisel tasemel teksti välja pritsida ja teiste tegevuse vajalikkuses kahelda.
Kuigi sa väidad korduvalt, et ei taha enda jaoks mõttestada milleks täiskasvanud inimesed midagi oma vaba ajaga peale hakkavad, siis ärrituse vältimiseks võiks just selle tegevuse mõttestamisest alustada. Üritusel osalejad on alustanud mingi protsessi enda jaoks mõttestamist läbi praktilise tegevuse ning üritus õpetab ellkõige seda, et kõike ei pea alati ise tegema ja lisaväärtuse analüüsi ja rahavoo prognoosi asemel või käigus on täiesti võimalik teha töötav prototüüp (paljudes valdkondades see võimalus puudub või on liigselt ressursimahukas).
Väga nõus! Olen samuti sellest puudust tundnud, et G48 projektid sisaldaksid enne kiire häki tekitamisele asumist realistlikku vajaduse analüüsi ja oodatava ärimudeli kirjeldust, mis aitaks teenust hiljem elus hoida.
“See, et ma siiralt ei mõista, miks inimesed oma nädalavahetust startuppi tehes veedavad, ei loe.”
Loeb tegelikult. Hea autor, küsi Jaan Tallinna või Ahti Heinla käest, miks nad Garage48 üritustel käivad. Ahti on olnud kohal kõikidel seni toimunud Euroopa üritustel. Ehk nemad aitavad sul mõista, milline on Garage48 väärtus, või miks seal kohal käiakse. Mõistmise osas soovitan sul kindlasti ühel Garage48 üritusel ka osaleda.
Üldiselt küsimusel, mis autori jutust läbi kumab: “Mis point on Garage48′l?” on samasugune väärtus nagu meie esimese ürituse žüriiliikme küsimusel: “Kus on raha?”
Vastus on lihtne – see üritus on hackaton, startup-kultuuri kümblus, kontaktide sõlmimine (networking) ja palju muud, kuid kindlasti mitte äriarendamise üritus. 48 tunniga ehitatakse prototüüp mitte ettevõte.
See on olnud ka Garage48 sõnum. Garage48 kui startupide looja sõnum on pigem ajakirjanduse vale tõlgendus ja inimeste interpretatsioon, kes üritusel kohal pole käinud.
Motokrossi võrdlus on samuti kohatu. Garage48 ei ütle, et “sõida kiivrita”, ta ütleb, et mine pane oma võimed proovile. Ja selle asemel, et kodus pöidlaid keerutada, sõbraga juttu puhuda, motokrossist mõelda, mine proovi seda. Ehk siis – “vähem möla, rohkem tegusid”.
Ilma sellise suhtumiseta ei jõua ükski noor motokrossirajale, kus võiks keegi talle öelda, et “Tüüp, aga kiivri pead kah pähe panema.”
Garage48 roll on julgustada ja anda võimalus nuusutada startupi vaimu. Eestis tegutsevate inkubatsiooni-, ettevõtlus- ja mentorprogrammide roll on aga anda nõu ja kasvatada noori ettevõtjaid ja ettevõtteid, ehk siis neile ka “kiiver pähe panna”.
Autoriga järeldusega olen nõus – nagu iga organisatsioon, kui protsess, peab ka Garage48 pidevalt arenema ja autori ettepanekud on asjakohased. Samuti on autor teretulnud Garage48′t kindlasti aitama oma jõuga, et ta ettepanekud ka teostatud saaksid.
Ma pean tunnistma, et ma lugesin su postituse kaks korda läbi, aga ei saanud ilmselt päris hästi aru, mida sa öelda tahtsid. Aga siin minu mõtted.
Mulle kui Garage48 ühest asutajatest pole see üritust olnud kunagi uute firmade tekkimise koht. See on minu jaoks eelkõige fun ja aktiivne networking üritus, kus saab nädalavahetuse jooksul näha ja kohata uusi inimesi, kellest võivad saada su uue ettevõtmise partnerid. 48 tunni jooksul tuleb päris hästi välja, kes on millisest puust. Ja samuti on meie jaoks üha olulisem tähtsusega ka sõnum, et uue ideega alustamiseks pole muud vaja kui väga head teami, ideed ja natuke aega. Inimese eneseusu tõstmine.
Andres sa oled kindlasti väga hästi kursis, väga paljud edukad firmad on töö käigus kardinaalselt muutnud oma äri-ideed. Nii nagu ka Skype. Seetõttu ei saa minu nädalavahetusel välja töötatud ideede puhul oodata bullet-proof ärimudelit, kuna see pole lihtsalt võimalik. Ja lõpuks otsustab ikkagi turg, kas ja kui palju on seda teenust vaja. Ka esmapilgul täiesti absurdsed asjad on hiljem osutunud rahaliselt edukaks. Aga loomulikult tuleb iga idee puhul vastata küsimusele: millist probleemi sa lahendad?
Paljudele noortele inimestele näitab see 48 tunni jooksul ära, millise hullumeelse kiiruse ja milliste probleemidega sa võid ühes kiiresti liikuvas startupis kokku puutuda. Ma olen seda sama formaati juba enne Garage48 tekkimist kasutanud enda firmade puhul. Ja kasutan ka tulevikus.
Ja kõige olulisem on tiim ja veelkord tiim ära tegemise võime test. Ja oma uute teami liikmete leidmiseks on see ikka kuradi hea üritus. Eesti kõige väärtuslikum kapital on inimesed, on väga oluline panna meie vähesed andekad inimesed omavahel suhtlema. Lisaks on meie ürituse alati paras annus funni, mis on paljude jaoks vaata et kõige olulisem :)
Täna olen päris uhke, et Tartu üritusest välja kasvanud Quotista tegeleb üha aktiivsemalt oma toote arendusega ja on lisaks ja Ajujahi finaalis ja üritab USA inkubaatoritesse sisse murda. Sama aktiivset elu elab ka defolio.com. Lisaks tean ma kindlasti et Garage48 tutvunud inimesed töötavad juba uute ideede kallal.
Üks mõte/küsimus, mida Andrese jutust kaasa võtta, on ehk selline: kuidas muuta Garage48 ja sarnased üritused ligitõmbavamaks just nendele, kellest seal tundub puudu olevat – juhtimis- ja majandustaustaga inimestele. Startup-neutraalsetele inimestele, kelle igapäevaelu üheks osaks ei ole startupinduse promomine, vaid kes on juba edukas, kuid mitte ilmtingimata veebiäris tegevad ja oskavad noorusliku entusiasmi tasakaalustamiseks rääkida ka päris elust. Mitte selleks, et tiimide ideid maha tampida või inimesi iga hinna eest maa peale tuua, vaid selleks, et neile nõu anda. Mitte isalikult, aga sõbralikult. Nõustajatena, mitte tiimiliikmetena.
Kui väikese vaevaga on võimalik feilimise protsenti vähendada ning ühtlasi vähendada võimalust, et feilinud teostus mõne inimese jaoks edaspidise innovatsioonisoovi hävitab, tasuks sellele ehk tõsisemalt mõelda.
Esimene edulugu paneb asja ümber hindama. Seni saan aru neist keda G48 kui “aktiivses vormis open coffee” ärritab. Enamus üritust ei tõuse kunagi “uuele tasemele”. See aga annaks võimsa uue perspektiivi, milleta asi ära võib vajuda.
Teine põhjus asja äravajumiseks võib olla Eesti väiksus. Inimesed saavad otsa :)
Lugedes meenus kellegi tviit, teemal kui uskumatult lihtne on ikka oma kast ehitada ja selles mõelda. Laiapõhjalised kogemused erinevates valdkondades tihti toetavad seda ehitust tugevalt. Natuke üldistades võib leida hea paralleeli meie haridussüsteemiga, kus praktilise poolega ei viitsi keegi tegeleda ja teooria mida peale surutakse ei tekita kellegis põrmugi huvi. Ja siis küsitakse, et kus meie insenerid ja muud asjalikud vennad on.
Millegipärast usun, et tõsimeelselt kindla edu/tulu peale välja läinuid inimesi on Garage48 olnud ikka väga vähe ja nagu juba mainitud siis põhiline on ikka fun ja võimalus tavapärasest elu-töörütmist välja astuda. Ja kui kellegi maailmapilt pärast üritust purunes siis vaevalt et see nüüd G48 süü oli. Pigem usun, et enamusele osalenutest andis see väga palju juurde sh soovi enda loos mainitud puudulikke teadmisi täiendada.
G48 pluss ongi just see õhuke mudel. Kui rääkida teadmiste puudustest juhtimises, juuras jne siis miks mitte ka arenduses, disainis jne jne kuni lõpuks ongi hea põhjus väike rahvaülikool kokku panna. Ja see poleks kindlasti paha – kel aega on, palun tehke ära :)
Lugesin sarnaselt Ragnarile ja teistele jutu kaks korda läbi. Ja teise korraga olin üha rohkem Andresega nõus. Ise ei ole kahjuks (veel) jõudnud G48 üritusele, küll olen huviga jälginud neid kõiki. Kindlasti lähen ükskord – kui saan klappima muud elulised asjad ajakavaga. Aga lähen sinna kui hackatronile. Või kui networking eventile. Kahjuks on just nooremate seas arvamus, et G48 ongi tegu *the* startup eventiga, kus tehtud projektiga on võimalik ilusaks ja rikkaks saada. Kindlasti on – aga seda *ainult* juhul kui tiimis on inimene, kes küsib “kus raha on”. Kui sellist inimest pole, ja ükskõik kui hea projekt ka poleks, on projekt paraku ette luhtunud. Mis omakorda sunnib noorel inimesel tõmbama oma mask uuesti pähe ja kiruma et startup maastik on puhta pekkis ja paslik on teha palgatööd. Olgu ta siis nii ilus, hea ja tubli kui tahes. Ja ilma finantse läbi mõtlemata projekt on ette määratud läbikukule. Kui paar üksikut näidet (mis ka Andres oma jutus tõi) välja jätta.
Kokkuvõttes on mumeelest G48 on väga tubli üritus – aga kindlasti tuleks kaasata (just nende nooremate tiimide, mitte Kaljundite-Heinlate-Tallinnate jaoks) rohkem äritaustaga inimesi. Mitte “ultimate” skeptikuid nagu riskikapitalistid, vaid kainelt mõtlevaid maamehe mõistusega kesk- ja tippjuhte. Kes oskavad suunata ja nõu anda. Kas siis mentori või pigem tiimiliikmena. Ja see, sõbrad, annaks G48 üritusele hoopis järgmise leveli ja ma olen veendunud et siis ka Andres kirjutab oma loole järje Telleri blogisse mis saab olema hoopis kiitvama nurga alt :)
Panen siis allapoole ka kirja, mida see minu ettepanek sisaldas. See on siis lõik minu kunagisest suhtlemisest Martiniga.
”
Et mitte jääda lihtsalt irisejaks pakuks välja ka tegevused, mis aitaks meie startuppimise kuumaõhupalli natuke maa pool tagasi tuua. Selle asemel, et järgmist üritust kuhugi Narva või Nuustakule planeerida, tehke olemasolevale ülevaatesündmus. Kui teenuse saab käima 48 tunniga, siis “garage48 Tallinn, 200 päeva hiljem” võiks ju piisavalt pädev ajaline distants olla. Korjake oma pärjatud tolmunud laibad kokku (http://wannalunch.com/, anyone?) ja tehke üks postmortem ja analüüs. Mida see analüüs sisaldada võiks? Prooviks neile projektidele mingi kategooria välja mõelda kas see on hobi (isiklik nokitsemisprojekt), heategevuslik või sotsiaalne üritus (ei eelda, et ettevõtmine, ennast rahaliselt ära tasuks, aga tahaks maailma paremaks teha) või äri (kasulik teenus või toode, mille eest keegi kusagil väärtusahelas on hea meelega valmis raha maksma). Järgmisena võiks välja mõelda, mis seisus asi on ja mis temast edasi saab – kas asi upub või ujub. Kui upub siis võiks teha analüüsi, miks uppus – huvi sai otsa, tegelikult polnud teenust vaja, tehniliselt ei pädenud, potentsiaalsed huvilised ei leidnud üles vms. Ja kui tegijatel piisavalt mune on siis võiks selle analüüsi ka tühjana seisvate teenusesaitide asemel üles riputada. Oleks kasutaja suhtes aus ja kõigil võimalik õppida ka. Kui on soov ujutada, siis võiks teha plaani – mis sellest asjast mingiks ajaks saama peaks ja millist ressurrsi vaja on – kas on vaja leida 10 000 EUR-i et viia läbi järgmine arendusetapp, või on vaja leida kampa osav internetiturundaja, või on tegemist sotsiaalse üritusega mille koodi võiks opensourcida ja majandamise crowdsourcida?
“
Minuarust on loogikas ebakõla, nimelt see koht, kus väidad, et enamus inimesi teeb elus ühe startupi ja sõidab sellega ilma kiivrita vastu seina ja ärge võtke seda ühte piletit õnnele neilt kohe alguses ära.
Vot vastupidi. Garage on just see väike võrr ja pehme sein, vastu mida on ohutu sõita, mis õpetab ning aitab piire tunnetada. Garage inimesed ei ole kindlasti need, kes teevad elus ainult ühe startupi.
Laupäeval kuulake KUKU saadet Restart, võtame selle teema seal ilmselt servapidi üles.
imho ei pea ja vaevalt et tihtipeale on sama inimene “käkker” ja ärimees.. igaüks toob oma väärtuse mängu – üks oskab progeda baasi, teine oskab joonistada arhitektuuri, kolmas oskab müüa. vat kui see kolmas ütleb et “lahe idee, aga pappi siit ei tule” – kas peab tingimata idee realiseerimata jätma? kui meeldib – siis kindlasti peab tegelema. misse elu eesmärk lõpuks ometi on – papi taga ajamine või elu nautimine? ja kui keegi naudib garage48′s hängimist teiste samasugustega – see on ju eluviis. see et ANDRES ei mõista, kuidas võib tegeleda asjadega, mis ei tooda raha – see on ju andrese enda probleem :)
Päris päri autoriga. Tuli meelde eelmisel aastal kuuldu:
Tänu uute kommentaaridele on asi ehk selgem. Veel paar mõtet minu poolt. Ideede kategoriseerimist oleme tegelikult juba arutanud. Sest laias laastus on tõesti kolm liiki asjad – Fun, non-profit ja Business. Ja need omakorda jagunevad web ja mobile või mõlemad koos.
Lisaks – see on tõesti ülioluline, mis saab peale üritust. Just nimelt sellepärast me kutsusimegi ellu Garage48 Hub, et teha järelüritusi ja kus tiimide jätkama õhtutada ja neile igasugust mentorlust ja abi anda. HUB on rõõmsalt käima läinud, kuid asju saab teha loomulikult veel paremini. Paraku seab elu ja raha omad piirid. Kogu Garage48 on hakanud pihta asutajate vabatahtlikust soovist ettevõtlus kultuuri arendada. Ning seda on tehtud oma põhitöö kõrvalt, ning täna on team juba ajaliselt lõhki jooksmas. Samas me väga hea meelega suuname edukalt töötavaid tiime edasi piiritagustesse inkubaatoritesse.
Mida me saame teha ja teeme on anda tiimidele vastukaja nii reedel kui ideid esitletakse kui ka kogu ürituse ajal. Selleks me mentoreid olemegi kaasanud.
Mis puutub ideede kvaliteeti, siis töösse lähevad need asjad, millele leitakse tiim. Sest nad teevad ju selle nagunii ära. Üritusest peaksid osa võtma, need kellel on maksimaalselt motivatsiooni panustada. Ja kindlasti on alati inimesi, kellele see formaat ei saagi kunagi sobima :) Pahatihti on need inimesed lipsuga ja lähevad kell kuus ilusti koju ja unustavad tööasjad nädalavahetuseks ära.
Ma usun, et kõik tehnoloogia inimesed (ka noored), kes veidigi tarkvara-arendusega kokku on puutunud, teavad, et 48 tunniga ei valmi reaalselt töötavad rakendused, ärid ja nende seotud protsessid. Ma võrdleks Garage48 üritus tudengiprojektiga ülikoolis, kust reaalset äri harva välja kasvab (kuigi Rain jt. Mobi poisid võivad siin teist juttu rääkida), kuid meeskonna järgi proovimiseks ning uute huvitavate inimestega kohtumiseks paremat kohta on raske leida (v.a. ülikool). Laual ei ole raha ega võitmise küsimus – oluline on lahedada probleem…ja lahendus peab olema selline, et selle üle oleks põhjust uhkust tunda.
Kellega ma viimased kolm aastat ettevõtet lükanud olen? Sõpradega, kellega sai ülikooli ajal tehtud koos tarkvara- ja riistvaraprojekte ning robootika võistlusi. Ka enamustel neist projektidest oli suur eesmärk ja taevalik visioon, mis tihti valede algtingimuste, vähese kogemuse ning füüsika-seaduste eiramise tõtte ulmeks osutusid. Töö käigus sai aga testitud inimeste oskusi, loomingulisust, motivatsiooni ja stressitaluvust. Osad kolleegid lahkusid laborist minut peale praktikumide lõppu ning tegid kõik, et enda ülesanded teiste kaela veeretada. Teistega sai koos pusida hommikuni ning tunda ühiselt rõõmu väikestest töövõitudest ja uutest omandatud oskustest. Esimestest on saanud tublid korporatiivsed hülged, kelle kaastöötaja mina olla ei tahaks. Teised on valmis ka peale päevatööd 10 tundi laboris biti-nikerdamisega tegelema ning tunnevad kompileeruvast koodist suuremat rõõmu kui õlleklaasist.
Make Your choice!
Väga positiivne, et Andres teema hoopis teise külje pealt lahti lõiganud on. Minu meelest on G48 pigem ideaalne tudengiüritus, mänguväljak, kus praktilist töötegemist katsetada ning kus nn ‘vaba aega veetmas käivad täiskasvanud’ saavad oma kogemustepagasiga auke täita.
Autori frustratsiooni tõlgendan ise nii, et G48 üritust kommunikeeritakse kohati stiilis ‘nädalavahetusega tekib Eestisse 20 uut firmat,’ mis tegelikult nii ei ole. Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje kui äärmiselt innovaatilisest üritusest, ärile orienteeritud tegelaste jaoks on tegu lihtsalt internetis lisamüra genereerimisega.
Pean ise tunnistama, et pole ühestki üritusest osa võtnud, ühte sessiooni üle veebi jälginud ning kolme (?) seni toimunud nädalavahetuse jooksul on meelde jäänud üks idee, milles ise mingisugustki ärilist võimalust ja tehnoloogiliselt huvitavat lahendust näeks (CashMuse). Seega pigem ei arvustaks neid niigi väheseid initsiatiive, mida algatatakse.
Probleem (tegelikult pigem mõtlemiskoht) on minu meelest selles, et ettevõtlikkuse propageerimine on võimalik ainult teatud piirini, edasi lihtsalt ON vaja inimesi, kellel esineks unikaalne kombinatsioon omadusi: intuitsioon (aetakse päris tihti segamini õnnega ;)), sihikindlus, julgus võtta riske. Selliseid inimesi on küll ja küll, kes hobiprojektidena peavad mõnda kodulehte üleval, progevad ilmajaamu või teevad muud toredat.
Äriprojektid on aga selles mõttes põnevamad, et nende eesmärk on ühel hetkel ikkagi tulu teenida, soovitavalt mingi lisaväärtuse pakkumise eest. Nüüd, kas see on inimestes kinni, et G48 ürituselt ei ole ühtegi 200 päeva hiljem toimivat ettevõtet tekkinud? Või tõsiseltvõetavate ideede jaoks pole sellist üritust tegelikult vaja (kui ideel on jumet ja dollarirullid näha, siis milleks oodata häkkimisnädalavahetust, eks)? Tõenäoliselt põhjus mõlemas, mistõttu G48 sarnane üritus elab senikaua, kuni esimest tüüpi seltkond tahab niisugusel kujul koos kahepäevaprojekte teha (Smashr oli tegelikult ka päris lahe asi!). Elujõulised ettevõtted tekivad niiehknaa kuskil mujal :)
Kui Defoliot (http://defol.io) Tartus ehitasime, siis sai päris palju mõeldud äriarendusele – kes on klient, mis reaalset vajadust me rahuldame, kas selle eest saab raha küsida, kui palju, kui suur on turg ja seega potentsiaalselt üldse meie kasvuvõimalus. Ilmselt aitas kaasa, et meil oli tiimis ASI kogemusega Ahti Heinla, et Michael Jackson oli hea tuttav ning ka Sten käis me tiimi juurest tihti läbi. Igatahes sai seda teemat arenduse krõvalt päris palju jahutud.
Kindlasti mitte asjata. Defolio pole surnud (juba märtsi keskel peaks häid uudiseid tulema), aga isegi kui ta oleks, siis mulle jäid need arutelud meelde ning on näiteks GrabCAD’is marjaks ära kulunud. Ja GrabCAD on juba vägagi reaalne äri.
Muuseas, just Garage48’l sain ilmselt viimase tõuke ja julgustuse ise asju tegema minna :)
Ainla
“48 tunniga ei valmi reaalselt töötavad rakendused” valmivad :) vaata http://mooncascade.com/sprint48 ja küsi Toggl’ist kui ei usu: http://blog.toggl.com/2011/01/new-toggl-desktop-built-in-48-hours/
Äriarendusega on muidugi teine lugu. Äriarendus peab algama peale seda kui ‘proof of concept’ on valmis (või juba enne seda).
Võiks hoida “klaas pool täis” hoiakut. G48 on andnud mitmetele inimestele vajaliku laengu oma asja proovimiseks ja see on kriitiline – mida rohkem on proovijaid, seda suurem on tõenäosus, et kellelgi õnnestub.
“On vähe inimesi kes suudavad elus mitu startupi käima panna, ärge palun lörtsige noorte esimest ja tihti viimast katset!”
Andres, palun nimeta ÜKS ülemaailmselt edukas startup, mis oleks olnud asutajate ESIMENE katse?
:-)
Kõigepealt – mida Kristina ütles.
G48-inimesed läksid siin liiga pöördesse, kuigi Andres ei kritiseerinud otseselt seda üritust kui sellist, vaid pööras tähelepanu muuhulgas asjaolule, et avalikkusele paistab asi tõepoolest “kahe-päevaga-miljonäriks” teemana. Kui asjaosalised ise võtavad seda kui hobi, networkingut ja mõnusat nädalavahetust, siis võiks see ka väljaspoole paista. Kui asi on avalikkusele suunatud, siis ei tohiks ka väga südamesse võtta, kui seda kritiseerivad/analüüsivad teiste elualade inimesed väljastpoolt (“kes ei saa arugi mida seal tegelikult tehakse”).
Teine mõte minu poolt – miks peaks võtma kaitsehoiaku teema suhtes, et ideed äriks ja rahaks muundada. See peaks ju olema iseenesestmõistetavalt kõigi äriideede lõplik eesmärk. Kummaline on kuulda õigustusi, et me ju ei tahagi muud kui fannida mitte asja rahaks pöörata. Aga miks ei taha? Hea idee on ju kõige alus ja selleks pole vaja isegi 48 tundi. Iga suur ettevõte on alguse saanud esimesest mõttest. Miks siis rong juba enne jaamast väljumist seisma jätta?
“Samuti ei teeks paha Hubi tellida Financial Times, Harvard Business Review (NYTimes on ka vahel hea: Innovation Far Removed From the Lab) ning tekitada keskkond ettevõtlusteemalise know-how hoidmiseks ja levitamiseks”
väga jabur soovitus. esiteks, tunnistage, need lehed on kuivad ja igavad. loed läbi ja haigutad. suunatud pankuritele ja raha liigutajatele. teiseks, nad on pigem reflekteerivad s.t. olemasolevat peegeldavad uudistena
alustaval ettevõtjal või sellel kes sooviks ettevõtjaks saada oleks vaja lehte\ ajakirja, mis nii innustaks, insprireeriks,kuid oleks samalajal 2 jalaga maa peal. ma ei ole sellist veel leidnud,kui teate, siis andke teada ja lisage siis mõni link.
Keegi viitas sellele, et ürituse kogu häda on selles, et seda kommunikeeritaske valesti, st lihtsustatult. Meediatöötajana võin muidugi õigustada, et kui sõnum on keeruline, siis see asjaosalistest endist kaugemale ei jõuagi. Leian siiski, et sarnaste ürituste puhul on veidi utreeritud sõnumite levitamine meedias hädavajalik. Ja tänagi õhtul võivad huvilised justkui tellitult ETV Kapitalis Garage’ist järjekordset kahtlemata ülemäära lihtsustatud positiivset lugu kaeda.
Keskmise “lihtsa lehelugeja” jaoks võrdub sõna “ettevõtja” Eestis ju suli ja kaabakaga ja selle tõekspidamise juurutamisel teeb kohalik ainuke majandusleht muidugi tänuväärset tööd. Ja meil ongi tuhandeid kahtlase väärtusega ülikoolide diplomitega ärijuhte, aga kus tegelikult ettevõtlust õppida saab? Learning by doing! Ja tühja koha pealt ei saagi säravad tulemused, uued töötavad skaibid vms, juba homme tärgata. Minu poolest pusigu, andku võimalus kokku tulla, käigu Aafrikas, Lätis ja Helsingis, küllap kõige selle käigus hakkab tasapisi mingi väärtusahel kusagil muutuma. Kas see polegi point?
Üsnagi tehnoloogiakauge inimesena olen isiklikult kahel nädalavahetusel lapsed kuhugi asumisele saatnud, et lihtsalt seda üritust vaatamas käia ja saanud ainuüksi vaatamisest inspiratsiooni ja tahet ka hoopis teistes valdkondades kreatiivselt mõelda, ja eelkõige mõelda nii, et lahedaid asju ei peagi tegema alati mõttega, et neist hakkaks kullavihma voolama.
Garage48-st teevad inimesed, kellega viimased 4 aastat olen paljusid asju läbi arutanud ja kes on head tuttavad/sõbrad. Kui nad esimest Garage48 tegid, ei saanud ma päris aru mida ja miks nad täpselt teevad. Solidaarsisest kritiseerima ei hakanud – aitasin levitada sõna ning kutsuda inimesi osalema hoopis. Olin kohal lõpuüritusel ning säravaid silmi (eriti vanade proffide säravaid silmi) vaadates mul ei jäänud kahtlust, et see oli tegemist väärt. Edasi olin ka kriitiline (kohe samal õhtul), nõudsin mentoreid, projektide eelanalüüsi, edasist vedamist jms. Mida me koos mõneti ka tegime – esimesele Garage48-le järgnes kuu hiljem üritus et mis on teist saanud ja kas saaks aidata. Mõnd vedas tubli mentor veel pool aastat ja hiljem kätt pidi järgi ning küsis miks ei tehta, miks ei ole jne.
Siis tulid järgmised Garage48-d. Hakkasin rohkem aru saama et mis jääb ellu see jääb ja väärtus tuleb mujalt – nagu Teller ja mitmed teised on öelnud – nad said sealt olulisi uusi kontakte (48h külgkülje kõrval pusimine on muu kui 4 h õllejoomist või paar korda kuus OpenCoffeel korraks 5 min. vestlust), inspiratsiooni. Tekkis usk, et see eneseregulatsioon projektide osas ka täitsa toimib. Lõpuks – mida on vaja selleks, et idee ja projekt ellu jääks? Proof of concept (mille piisavalt prototüüpida jõudes saab küll selle 48h + paar nädalat järelainetust variandiga, esmase proof of concept saab juba sellest kas keegi Sinu tiimi üldse tulla tahab ja asjast üldse aru saab) ning juhti, kes ise usub asja, veab ning suudab tiimi enda külge võtta. Sorry – aga kui seda juhti/juhte ei teki või kui nad on muu asjaga kinni ning ei saa vedada – ei teki ka mitte midagi püsivat. Kõik muud tarkused sinna juurde ja käehoidmised sel juhul ei aita.
Ehk – olen eelnevate Garage48 inimestega (Jüri, Ragnar, Teller jt. kes on osalenud) täiesti nõus, et Garage48 on kümblus, fun, kontaktide tekitamise ja inspiratsiooni tekitamise üritus. Ajakirjandusmull seal ümber on tõesti esitanud asja teisiti – nagu alati tahetakse kohe suure kella külge panna, eriti jumala eest kuio vähegi saab Skype nimega siduda. Kui otsest sidet ei leita, leitakse kaudne – sama hea kui kristlike demokraatlike arvamus et jumal annab eelarve jaoks raha. Ja vahel, ainult vahel – hea õnne korral – saab tõesti sealt alguse ka mõni uus ettevõte, kes jääb püsima. See on nagu hunniku kurgiseemnete muldapanek. Ärge põdege selle pärast, et rohkem ei jää – ei ole vaja. Ning nende “püsivate” asjade jaoks on teised algatused juba olemas – järgmise astmena Ajujaht oma pikema koolitusprogrammiga, edasi SeedCamp etc.
Võimalik, et antud formaat ammendab end mõne aja pärast – lõpuks iga formaat ammendab end mõne aja jooksul.
Sellel olin ise ka kohal abiks ja hindasin-aitasin tiime. Ning soovitaks kõigile skeptikutele ja laheduste otsijatele – osalege, kui tiimi ei taha minna, jagage võileibu või osalege mentorina. Olge kohal suurem osa sellest 48h. Ja te leiate seal palju väärtuslikku – ehkki küll ilmselt mitte seda, mida otsima läksite.
to Triin:
Pole ise G48-l käinud, aga olen asjadega piisavalt kursis ja vastupidiselt artikli autorile olen ka üritusel niisama vaatamas käinud;). Lugesin seda artiklit- muigasin, naersin, vahepeal laususun WTF, nutma ei hakanud. Kommentaaridega sama teema, aga sinu kommentaar pani vastama :)
Kirjutasid: Kui asi on avalikkusele suunatud, siis ei tohiks ka väga südamesse võtta, kui seda kritiseerivad/analüüsivad teiste elualade inimesed väljastpoolt (“kes ei saa arugi mida seal tegelikult tehakse”).
Eelkõige pean silmas sulgudes olevat osa.
Kas see ei ole vastuoluline. See on umbes sama kui ma hakkaks lahkama filmi “Püha Tõnu kiusamine” või “Magnus”, mille kohta ma kuskilt kuulnud olen, aga ise kunagi näinud pole.
Triin, kas sa siiralt arvad, et minu analüüs ja arvamus nendele filmidele oleks adekvaatne ja see peaks pakkuma mingit lisaväärtust?
Kui sa nii arvad, siis pole vist väga midagi edasi arutada, kui saad mu mõttest aru, võiksite artikli autoriga teha ühe pühapäevaku ja seda teemat omavahel arutada. HBR, Financial Times, Business Week, TheEconomist ja muu on lubatud kaasa võtta.
Olen täiesti vastupidisel arvamusel. See, et FT, NYT, Economist jms väljaanded igavad tunduvad, on süvenemise probleem. Kellel on aega 6 lk pikkust analüüsivat artiklit läbi lugeda või kes üldse saab aru FT Companies & Markets sektsiooni numbritulpadest? Jah, kord päevas või kord nädalas ilmuvad üllitised on päeva või nädala ajast maas, aga so what? Olen ise seda meelt, et palju mõistlikum on kulutada mõitlemisaega veidi globaalsematest protsessidest arusaamisele, kui mitu korda päevas TC viimaste VC uudiste lugemisele.
Lugemissoovituste jaoks küsiks hoopis vastu, et kas Sa tead, mis Sind huvitab ja inspireerib? Infromatsiooni väga erineval kujul on ju tohutult.
Jah, aga mis saab siis, kui miski projekt tõepoolest õnnestub? Pole ise osalenud, aga olen jälginud ja keegi pole minu arust kunagi maininud midagi juriidilisest poolest. Kas on lepingud, osalused, juriidilised isikud, muu selline mehaanika?
Garage48′l on tõesti äri vähem kui minumeelest võiks olla. Aga kindlasti on tal väga suur väärtus ka praegusena, ja sellest saab tegelikult aru ainult ise osaledes. Eelkõige kogemus, isegi siis kui sa pole mitte vähekogenud inimene! 3x aastas G48′l üks tootearendus ja äriidee kontsentreeritult ajurünnakul algtasemel läbi mõelda ja teoks teha – see on väärtuslik kogemus isegi siis kui töötad Skypes või oled paar edukat startuppi elus juba teinud. Ses mõttes mul on kahju, et tõeliselt kogenud tegijad sageli G48′t väldivad (ka Helsingis ntx Peter Vesterbacka tuli küll lõppüritusele, aga projektides ei osalenud) – täiesti asjata, põhjust osalemiseks oleks küll ja veel.
Käisin tartu garage48′l. Ega ma sinna minnes eriti äri peale ei mõelnudki ja ka seal olles mitte. Samas tegime seal http://smashr.net ‘i valmis, olles üks vähestest, kelle rakendus ka tegelikult töötas ja tulime mitteametlike tulemuste kohaselt defolio järel teiseks.
Loomulikult mingit finantsedu sellele ei järgnenud ja uut guuglit sellest kunagi välja ei kujune, aga minu jaoks polnud see ka ühelgi hetkel eriti oluline, pigem oli oluline see, et sai koos tehtud mingi asi, mis tundus vinge ja inspireeriv ja sai teha midagi, mida ise tahtsid ja välja mõtlesid.
Mulle on küll jäänud mulje, et garage mõte on pigem anda inimestele energiat ja innukust asjadega tegeleda, mitte niipalju kohapeal kohe midagi 100% valmis saada, mis järgmisest päevast miljardeid teenima hakkab.
Aga kas on alati vaja teha asju ainult sihipäraselt, nii nagu tvaliselt tehakse, kuidas on kõige turvalisem tee? Aegajalt võiks ju ka teha asju lihtsalt niisama, for the fun of it. Ja fun factor oli tartus küll skaalalt väljas.
Minule igaljuhul andid see üritus põhiliselt energiat ja teotahet. Järgmised paar nädalat teadsin mina igaljuhul omal nahal, mis tunne on olla elektrijänes. Soovitan kõikidele, kes pole veel proovinud, see on seda väärt.
Priidule: Garage48 on prototüüpimise üritus. Seal veel mingit omandust, juriidikat ei teki. Kui midagi õnnestub, peaksid tiimi juhid (või idee autor) otsustama kaua jätkavad lihtsalt miski kambana, kes asju proovib ja millal on mõtet OÜ, SA vms. vormistada. Lihtne see ei ole – tiimidel on tekkinud erinevaid probleeme. Näiteks ei taheta tiimi kõigi, kes Garage48-l tiimis olid (mis on ka loomulik kuna tiimid seal kujunesid üsna stiihiliselt, kõik ei pruugi kokku sobida või võrdselt motiveeritud olla), osaluse jaotuse küsimused etc. Ma ise paneks ette mitte liialt kiirustada. Idee omanik (eriti kui ta on ideed pikemalt läbi töötanud ja peas veeretanud) võiks minu arvates olla see, kes otsustab, kellega koos juhtima hakkab protsessi. Ning neil 2-3-l inimesel võiks olla õigus valida, keda kaasa võtavad. Võimalik, et on vaja hoopis kedagi veel lisaks võtta, kes algul ei osalenud. Seejärel võiks ~pooleks aastaks kuulutada välja miski spurtimisfaasi ning siis alles vaadata kes on paati jäänud, kes klapib, kes reaalselt palju panustab, mis on võimekus ning hakata osalusi jagama. Liiga varane osaluste jagamine pigem toob tülid majja. Aga peab olema kokku lepitud kes otsustama hakkab tiimi ning osaluste üle.
PS! tuletaksin kõigile Garage48 fännidele ja kritiseerijatele meelde et 1 a. tagasi ei olnud neid üritusi veel olemaski. Ning üritusi tehakse paariinimeselise vabatahtlike tiimiga, kes teevad seda muu töö kõrvalt, minimalistliku eelarvega (minu teada paartuhat EUR per üritus). Selle kohta on saavutatud mega tulemus, mõju ja ürituste sisukus. Respect.
Andres – chill :) minu meelest on su jutu aluseks väide, et keegi on kuskil öelnud, et Garage48 eesmärk ja väljund on toimivad ärid. Ja jutu mõte on siis öelda, mida tuleks teha, et sinna tegelikult välja jõuda. Jah, loosung on vist tõesti midagi stiilis “48 tunniga startupini”, aga keegi ju ei oota ärisid. Networkingu ja hackathonina tundub asi olevat väga kõva ja toob ka natuke rahvusvahelist lõhna sisse. Kasvõi selles valguses, et eestlased vaatavad üksteist inglise keeles presenteerimas ja saavad aru, et nii keel kui müügioskus tahab veel pisut tööd saada.
Ma pole ise veel üritustele jõudnud, aga olen saanud aru, et 48 tundi tehakse intensiivset tööd. Ja kui inimesed näevad, milline see töö on, ja mõistavad, et õiget startuppi tehakse kuude kaupa sellisena, ja lisaks veel leitakse uusi asjalikke tuttavaid, siis ei ole ju midagi ette heita.
See, kuidas massimeedia värki kajastab, kuulub rohkem sinna “mida elevant minust arvab” rubriiki, et ei tea, kas peaks sellele üldse väga tähelepanu pöörama. Vähegi valdkonnast huvitatud inimesed leiavad üksteist ja selle ürituse muude kanalite kaudu.
Tõsi. Igal neist on oma roll ja tõsi on ka, et ma ei ole ühelgi üritusel osalenud ning seega ei saa täpselt öelda, mis Garage48 eesmärgiks on. Aga ma loen iga kord huviga üle kogu meediakajastuse. Ehk, kui mul jääb vale mulje, siis seda vale mulje peab ju kuskilt tulema, tehke nii, et jääks õige mulje!
Kordan veelkord üle oma artikli peamise iva: ei ole mõistlik rõhutada ühte aspekti startupindusest jättes teised kõrvale. Ja ei ole mõistlik olla pahased ümbritseva peale kui nad selle ühe aspektiga kuidagi haakuda ei taha.
Ma olen siiani elanud arusaamas, et startup ongi äri. Ehk peaks siis sloganit ja eesmärki kuidagi teisiti sõnastama?
“Ja kui inimesed näevad, milline see töö on…” Vot see ongi kõige ohtlikum sest startupi töö _üks osa_ on selline. Ülejäänu on hoopis teistsugune. Ma ei ole kuulnud et toimuks kuskil ExcelFest48 kus 48 tunniga kick-ass äriplaan valmis punutakse või UserFest48 kus 48 tunni jooksul kõva vajaduste analüüsi tehakse.
Kuni projekt pole äriliselt edukaks muutunud või vähemalt saavutanud väga suurt edukaks osutumise potentsiaali, pole mõtet osalusprotsentide pärast kraagelda ega tiimi juriidikasse uputada. Sul võivad olla kuitahes vettpidavad lepingud, aga lepingud ei ehita su prototüüpi ega müü su ideed ega su toodet. Ja kui teraskõvad lepingud on ainus asi, mis takistab su tiimiliikmetel üksteisel vaiba alt ära tõmbamist, siis ma ei usu, et su tiim suudaks midagi tõeliselt kõva üheskoos ära teha.
Tõsi, kui hakkab paistma, et ühiselt käimajoostud asi võib tõepoolest rahaliselt jämedaks kasvada, siis tuleb omavahelised kokkulepped paberile panna ja lasta mõnel “päris” juristil kriitilise pilguga üle vaadata, sest “suur raha rikub inimesi” ja hiljem võib korrektsete kokkulepete puudumine teile valusasti kätte maksta. Aga kui te ei suuda isegi seemnest iduni ausõna peal koos toimida, siis pole mõtet alustadagi.
Kusjuures, olgem ausad, korraldajad ja osalejad õhutavad tegelikult seda ajakirjandusmulli, sest see aitab enamusele teenusele taha saada kasutajad. Ainult et paljudel juhtudel pole planeeritud, kuidas sealt edasi minna e. siinkohal peab Andrese kriitika isegi paika.
Töötab mudel “teeme midagi lahedat, oojeee, meediakajastus, now what?” ja kuu hiljem on asi varjusurmas. Tegijad said oma kasu kätte, aga välja jääb tõesti mulje, et juskui korraks oli haip peal ja siis haihtus.
Iila
Kristo, minu arvates oli Smashr üks neist projektidest, mis oleks pidanud saama korralikumat tuge, eriti just turunduse / PR osas, sest viral faktorit oli teie tootes sees kuhjaga. Ehk mõnd asja muutes poleks olnud probleem mõni eriti napakas rekordiürituse (ja miks mitte ka reaalne (või feik) telefonipuruste) video maailmamastaabis viralisse lasta ja appi dollari eest app store’ides müüa.
Väide, et G48-l mingit omandust ei teki, ei ole päris korrektne. Autoriõigused tekivad teose loomisel. Probleem võib tekkida olukorras, kus kaks progejat ja üks UI disainer teevad mingi asja koos valmis ning üks progejaist tahab seda koodibaasi hiljem mingi oma bisnise jaoks ära kasutada, aga teised ei viitsi kaasa lüüa ega taha oma panust mõistlikel tingimustel jätkatasoovijale üle anda.
P. Mõtsküla
Ma saan aru mida sa öelda tahad, aga elu ei kipu tavaliselt nii ilus olema. Kui on ukse taga onu dollariga, siis lähevad paraku inimesed lolliks ja vend ei tunne venda. Praeguse korralduse kohaselt on projekti omanik sisuliselt siis domeeni regaja ja paraku, kõik teised on omanikud selle regaja armust. Paranda, kui eksin. Muide siin oleks ka kerge lahendus olemas, pakun välja, et kõik tiimid võiks ennnast meldida kirjalikult korraldajale JA korraldaja regaks ise enda nimel ära kõik domeenid ja hostingud. Siis oleks midagigi paberil (ilma osalusteta) ja kellelgi konkreetsel liikmel poleks sisuliselt midagi.
Kindlasti see paha ei teeks, kui korraldajad järgmistel kordadel seda natuke täpsemalt väljendaksid. Aga sellega on nii ja naa. See üritus tekkis orgaaniliselt ja ma saan aru, et ka korraldajad ise mõtlesid pigem nii, et prooviks ja vaataks, mis välja tuleb, mitte ei teinud väga sügavat visiooni ja biznessplaani. Ja panustavad sinna suht entusiasmist. Ja kui nüüd väga agressiivselt spetsifikatsiooni nõudma hakata, võib neil juhe kokku visata ja võidakse üldse loobuda. Sellest oleks ju kahju, kui alternatiiv on, et midagi ei toimu.
Võiks ka küsida kuluefektiivsuse vaatenurgast. Kui eesmärk on ettevõtlikkuse ja ekspordi arendamine, kas siis võiks öelda, et Garage48 on iga kulutatud krooni ja töötunni kohta olnud kokkuvõttes efektiivsem kui nt igasugused toetusmeetmed ja koolitused, kuhu valitsus igal aastal miljoneid eurosid taob? Isegi kui pole veel ühtegi maailmamastaabis success storyt ette näidata? Aga kui samas, nagu Teller mainib, võivad need üritused olla tõukeks inimestele sellesuunaliste edasiste sammude astumisel isiklikus plaanis? Pigem on konto ju ikka plussis.
Näiteks disaini osas on Eestis suht vähe inimesi, kes teemat sügavamalt valdavad, ja arvestatav osa neist on ka Garage48 üritustel osalenud ja see on ka tehtud asjade disainist ja kvaliteedist näha. Ma arvan, et see üritus modelleerib suht hästi digitaalse tootearenduse põhiprotsessi. Kindlasti ei ole see kõik, millest äritegemine koosneb, aga on siiski oluline osa. Kas selle formaadi juurde sobiks ka ExcelFest või peaks see mingi eraldi üritus olema vms, ei oska tõesti öelda.
Pingback: Külalispostitus: Garaažist maailma | Teller plõksib
Pingback: Do Startup Weekends Help Create Startups? : Sten Tamkivi's Seikatsu
Ma jälle olen autoriga vägagi nōus. Kogu see üritus on lihtsalt fun, nagu Ragnar Sass ütles; tal on ka kogemus, kuidas miljoneid kroone ASI ja Arengufondi ( kahjuks ka minu) raha sturtupis funni peale kulutatakse. Või teine tera temalt, kus ta ome meeskonda entusiastideks nimetas. Entusiasmil ja äril on suur vahe. Entusiast ei tea tavaliselt ärist midagi. Ta teeb oma igapäeva tegemisi puhtalt entusiasmist. Kui entusiast juhtub olema ka hea ärivaistuga, siis oleks vast kooslus! Kahjuks sellist kooslust eksisteerib vaid vähestel, sellepärast ongi vaid 3-5% inimestest ettevõtjad.
Mina äriinimesena muudaks G48 iseenesest äriettevōtteks, kus lisaks uute ideede produtseerimisele antakse ka äritegevuse analüüs sinna taha. Lugeda lehest, et mKool on suurepärane idee ( milles ma ei kahtle), kuid mille väljundiks on tavaline värviline veebipōhine lingikogu, ajab naerma. Härrased, näidake raha, kui tahate tulla siia selliseid ideid produtseerima, mis kuhugi välja ei vii ja teiste raha ja aega kulutavad!
Aga noh, nii kaua kui G48 ennastki juhivad osaliselt entusiastid, egas sealt palju oodata ka ei ole.
+1 projektide post-mortem üritus/artikkel/koolitus: väga vajalik, hoolimata g48hubist on tegelik projektide järeltugi väga nõrk, vaatame tõele näkku, 99% ju feilib esimese paari kuuga. Ragari lõpukõned-kiirloengud a la “pange IP/osalus paika, pange edasi” on head aga valel ajal, lõpuefoorias pühapäeval tundub et kõik on võimalik, siis tuleb aga…esmaspäev.
+1 rohkem tööd tasakaalustatud skillide saamiseks tiimidesse, esimesel g48 oli tegu raju ületurundusega, viimasel puudus turundus pea täielikult.
Istusin õhtul arvuti taha kindla ideega, et enne magama minekut tean täpselt, kas mul on mõtet minna oma ideed G48 üritusele esitlema. Kuna idee vastab tõenäoliselt küsimusele “Kus raha on?”, siis kommentaare lugedes pole ma enam nii kindel, kas g48 on ikka see kõige õigem koht?! Ühelt poolt jäi tunne, et ma oleksin see ainus nõme inimene, kes tuli targa aruga “miljoneid” kokku ajama. Teisalt tekitas tõesti kahtlust, et kui idee peakski reaalselt tulutoovaks osutuma, siis heasüdamliku inimesena tuleks see bisnes 4-8 meeskonnaliikme vahel ära jagada. Oleksingi oma idee õnnelik 10-20% omanik.
Kuna kommentaare oli siin lehel tõesti palju ja erinevaid, siis oskab ehk keegi selle info taustalt soovitada g48-sse (mitte)mineku kohta?
Olen Raivo Heina 100 prossa nous. Mina muudaks G48 turundusyrituseks. Eesmärk ei oleks luua uut tooteprototyypi ega ka mobile app’i (mida niikuinii koik pyyavad luua), vaid votaks olemasoleva kellegi teise affiliate toote ning pyyaks müüa seda 48 tunni jooksul võimalikult palju. Ning meeskonnad võistleksid omavahel, kes suurema kasumi suudab teenida (piiratud eelarvega).
Siis tekiks jagatav ekspordi müügi- ja turunduskogemus, mis väga väga praktilise väärtusega kõikidele start-upi klubi liikmetele ning juba toimivatele ettevõtetele, et suurendada nende müüke välisturgudel.
Hetkel eksisteeriv mudel “Teeme midagi lahedat, now what?” ei tundu väga jätkusuutlik olevat ega ei ole atraktiivne, et sinna kohale minna.