Külalispostitus: Garaažist maailma

Toivo AnnusKülalispostituste seeriat jätkab Toivo Annus, kellega minu teed ristusid esmakordselt Everyday.com-is aastal 2000, kust ta mõned aastad hiljem lahkus, et koos Ahti Heinla, Jaan Tallinna ja Priit Kasesaluga Skype’i mootor täistuuridele tõmmata. Viimased aastad on ta ASI-s startupidesse investeerinud ning erinevaid tarkvaraprojekte lükanud, nõustanud, kritiseerinud.

You got us into to this parking lot, pal. Now you get us out!

Garage48 üritused on loonud tänuväärse taimelava uute projektide loomiseks ja kiire arengu läbimängimiseks. Ürituste seeria ise ja valminud projektid on leidnud meedias rohket positiivset kajastust ja õigusega – olles Eestis ainuke, vabatahtlik ja järjepidev tegija sellel alal, ei ole teisti mõeldav.

Möödunud nädalal ilmus Telleri blogis Küti külalispostitus, mis Garaaži läbiviimist kritiseeris ja kogus mõnikümmend kommentaari. Mõni päev varem olid oma muljeid viimasest üritusest kirjeldanud ka Daniel ja Teller ise. Küti postitus tõukas mind kirja panema oma mõtted sellel teemal, aga puudutan ka Danieli, Telleri ning kommenteerijate teemaarendusi.

ÄriplaanKüti artikli kommentaarides vaieldakse ürituse jooksul käsitletavate distsipliinide üle ja mina kuulun selgelt sellesse leeri, kes arvab, et startuppimise juurde kuulub vaieldamatult ka eesmärgi sättimine, turu sügavusele mõtlemine, mustand-eelarve, meeskonna koostamine, partnerluste ja müügikanalite läbimõtlemine, IP strateegia jmt.

Ex-USSR piirkonnas tuntakse klassikaliselt uhkust reaalainete teadmiste hea taseme üle, kiputakse unustama – või sageli ei teadvustata üldse -, et reaalses elus on teisi distsipliine, mille tundmine on eduks sama oluline.

Siinkohal tekib you-don’t-know-what-you-don’t-know-moment – kas tänastelt osalejatelt saab oodata enda kitsaskohtade tabamist? Trust me, I do know – kui tahate õpetada startuppide loomist, siis tuttavate pehmete kuubikutega mängimine ei anna vajalikku kogemust. Noist maagilistest distsipliinidest üks on tähtsam ja ülejäänute osas võib mingil määral silma kinni pigistada.

Et startup oleks edukas, on tal vaja suurt ja selget eesmärki.

Tegeliku suure probleemi tabamine?

You. Me. Them. Everybody. Everybody.

Projektidel peab olema selge ja suur probleem, mida tahetakse lahendada. Suur kvantitatiivselt, see puudutab akuutselt paljusid inimesi – tuhandeid, sadu tuhandeid, kümneid miljoneid. 1% maailma netikasutajatest või 10% Eesti ettevõtetest annavad erinevad absoluutnumbrid, aga mida rohkem kundesid oma kompetentsivaldkonnas leiate, seda parem.

Kvalitatiivsel poolel on oluline probleemi teravus, akuutsus tasemel, kus inimesed on valmis probleemi lahendajale maksma. Ärirakenduste puhul raha või non-com-projektide puhul oma aega, loobudes alternatiividest. Kütt kirjutab selle kohta natuke teiste sõnadega, et ta ootab lisaväärtuse pakkumist.

Probleemi akuutsust ja lahendamise vajadust ei tohi testida endale lähedase valimi peal. Ärge testige seda G48 koosolekul ega oma kooli auditooriumis – saate sealt moonutatud mittepädeva tagasiside. Minge tänavale ja küsige 10–20–30 möödujalt, mida nemad teie ideest arvavad.

Eesmärgi lati ja sihiku sättimine peaks algama juba nädalavahetuse-ürituse eelselt, kus võimalikud osalejad mõtlevad, arutlevad ja filtreerivad ideid, mis lõpuks käiku lähevad. Eesmärk peab olema arendada ideid suunas, kus neil oleks rohkem kasutajaid ja väärtusepakkumine kasutajatele suurem.

Piiranguks on siin osaliselt projekte tegeva elavmaterjali silmaringi ja ambitsiooni ulatusega, aga korraldajad saavad sinna sädet süstida ja tõugata poisse-tüdrukuid mõtlema laiemate-suuremate eesmärkide suunas. Seni on ettevalmistav osa liiga vähe tähelepanu saanud ja filter on pehmem kui võiks. Ka “teie plaan pole veel küps” on oluline tagasiside, mida vahel anda tuleb.

Teadmiste tase maailmaklassist või liivakastist?

A gig like that, you gotta prepare the proper exploitation

Suurele probleemile lisaks on vaja teostajatelt kvaliteeti – teadmisi antud valdkonnas ja oskusi lahendust näha. Kui meeskonnas ei ole kedagi, kes saaks aru valdkonna toimimisest ja sellest, mis lõpptarbijatele oluline on, siis jääb tiim paratamatult ärimudelit otsides tammuma, ei suuda defineerida toodet või kopeerib sarnast toodet, mis USA-s juba turule tulnud.

Need kolm arengut ei anna inimestele startupi tegemise kogemust, tiim jõuab lihtsalt tupikusse.

Valdkonna teadmiste all pean silmas a la 10 aastat kogemust. Sellest, et meeskonnas on keegi netist lugenud, et Angry Birds on kuum teema, ei piisa hea mängu loomiseks, turule läbimurdmisest rääkimata.

Ideaalselt on tiimil tervest valdkonnast hea teadmine ja arusaamine, aga paha pole ka väga kitsa valdkonna hea tundmine. Seda kitsast eelist tuleb siis tugeva fookusega jälgida ja rakendada maksimaalselt parimal viisil.

Kuna G48 enamik osalejatest on noored, napib kohapeal paratamatult kompetentsi erinevate valdkondade eduka läbihammustamise mõttes ja napib ka lihtsaid tootearenduse teadmisi, mida Eestis distsipliinina praktiliselt ei õpetata.

Eelpool viidatud 10 a. kogemust polegi garaaži formaadis üritusel igale tiimiliikmele vaja – see on teema, kus ürituse läbiviijad peaksid õla alla panema ja eelmainitud ideede kultiveerimise faasis tooma üritusele juurde sihtpärase otsinguga knowhow‘d. Küti postituse kommentaarides nimetab Riina neid mentoriteks, oletan, et G48 tiimi siseselt on seda küsimust arutatud.

Tiimides on vaja ka tehnilist kogemust ja suutlikkust toode valmis teha, olgu siis kasvõi demona, prototüübina vmt. Reeglina ei ole paistnud, et asjad valmistamise taha oleks kinni jäänud, kuid entusiasmist ma ei pakata. Näiteks viimase ürituse – toonitan public services teemat – meeskondadest oli ehk mõnel üksikul kogemus Eesti X-tee päringute ja avaliku infrastruktuuriga tehnilise suhtlemise osas. Oleks keegi pakkunud välja idee teha mashup, mis paneb kokku abivajavad pensionärid, ühiskondlikult kasuliku töö kohustusega karistatud inimesed ja sotsiaalhoolekande ametnikud, siis oleks see teenus tehnilise oskamatuse tõttu tegemata jäänud. Esimese G48 poliitikute hindamise projekti ärategemine jäi minu arusaama järgi samuti just tehnilise kompetentsi taha kinni.

Mida oleks tore näha edaspidi

You on the motorcycle… You two girls… tell your friends.

Eelkõige rohkem samasuguseid üritusi! Garage48 seeria on näidanud, et sellises formaadis üritustele tuleb nii osavõtjaid kui ka meediat, et korralduse eelarve on väike ja enesetunne peale lõpetamist on hea. Formaat ise ei ole päris võõras – küllap on sama tundnud ka Teeme Ära, Ajujahi, istutustalgute või möödunud sajandil EÜMi osalejad – elu näitab, et osalejaid tuleb igas maakonnas ja erinevatel tegevusaladel.

On näha valdkondi, millega G48 tiim täna tööd ei tee ja ka parima tahtmise juures nad kõigega tegeleda ei jõuakski. Usun, et Eestis on ruumi teistele samalaadsetele üritustele:

  • mis sihiksid teist ala – nt disain, robootika, avalik sektor jne;
  • vajutaksid kõvemini gaasi (millest siin seni peamiselt juttu) või hoiaksid madalamat hoogu (nt õpilastele suunatud);
  • mis eristuvad korralduslikult ja intensiivsuselt – nt kattes nädala või kaks;
  • mis keele-ruumi mõttes vaataksid kesklinnast ida suunas.

Esimese sammuna oleks tore näha mõne ülikooli või suurema ettevõtte juures samalaadset initsiatiivi ja kitsama fookusega 4–5päevast programmi oma valdkonnas. Oluline on eristuda, hoida rõhk alal, mida hästi tunnete. Tõsistel huvilistel soovitan lugeda Jed Christianseni.

Jake, you get wise.

Osalejatelt ootaks edaspidi süsteemset ideede läbimõtlemist, idee seotust oma õpitava valdkonna, töökogemuse ja hobi-aladega, ideede arendamist, et tabada suuremat arvu kasutajaid.

Eduka päris startupi tegemiseks on vaja rohkemat ja see tähendab ühe toote-valdkonna väga hästi selgeks tegemisele õppida ja tunda ka teisi distsipliine, nagu eelarvestamine, turundus jne. Ei pea piirduma päevase kooliõppega kohalikes tehnikumides – lugemismaterjali internetis ja loenguid YouTube’is ja mujal on loendamatul hulgal – kasutage vaba aega otstarbekalt.

Poleks paha vaadata ka piiritaguseid analoogseid üritusi. Isegi pardid käivad kord aastas välismaal, miks peaksid Eesti IT-entusiastid piirduma kohaliku ühest üritusest koosneva “menüüga”? Kel huvi, siis Euroopast toimub analoogseid üritusi kord kuu-kahe tagant.

Mitteosalevatelt kiibitsejatelt – olgu siis IT-sfäärist või, veel parem, mõne muu valdkonna spets – ootaks edaspidi osalemist. Kaotada pole peale aja midagi, kogemuste ja kontaktide näol võidate suure tõenäosusega rohkem, kui ise annate.

Inspiratsiooni napib? Vaata Richard Hammingi 1986. a. surematu loenug You and Your Research stenogrammi ja korrigeeri oma senised väärtushinnangud. Ära karda, see tekst on ainult natuke pikem kui minu siinne artikkel.

This is glue. Strong stuff.

G48 korraldajate osas loodan, et oma tänuväärset ürituste seeriat jätkate ja taset tõstate. Küti artikli kommentaarid, kus ütlete, et tahate niisama chillida (nt Kaljundi…Tähtsamaks olen pidanud /…/, et erinevad inimesed Eestis omavahel tuttavaks saavad…”, Ragnar “…eelkõige fun ja aktiivne networking üritus…”, ), ja korduvad viited, kus te “midagi aru ei saanud”, on ebaühtlased ja lahjad.

Võtke ennast kokku, sünkroniseerige omavahel ürituse eesmärk, korrastage avalikkusele suunatud sõnum (veebilehe päis ütleb “working services in 48 hrs” ja lehe sisus torkides leian märksõnu a la “IPO48”) ja püüdke iga uue üritusega astuda samm edasi.

Tore oleks, kui juba Riias nähtaks senisest rohkem vaeva ideede arendamise ja filtreerimisega ning toote parimatele ideedele saaks kogemustega abiväge juurde.

Sealjuures ei taha ma garaaži geneetiliselt modifitseerida. Ma ei oota, et G48 muutuks kuivaks äriarendusseminariks, toodaks investeerimisküpseid ettevõtteid koos rahavooplaanide, EULA draftide jmt-ga. Tehke edasi oma asja endale tuntud valdkonnas ja korraldage neid üritusi ka Eestist väljas. Minu arvates on G48 paremaks tegemiseks parim price-perfomance punkt töö enne nädalavahetuse algust.

QA – teie ei küsi ja mina vastan lahkesti

As a matter of fact, I’ll throw in the black keys for free.

Kas kritiseerida tohib?
Küti artikli kommentaarides ning ka minu käesoleva kirjatüki mustandi (tõsi, praegusest palju teravama sulega kirja pandu) kohta esitati arvamust, et käimata ise kohapeal, ei ole moraalset õigust kritiseerida.

Triin kommenteeris Küti artikli all õigesti, et G48 tegutseb avalikus ruumis. Läbi enda aktiivse promomise, toetuse otsimise ning Eesti riigi rahastatud ettevõtete kaudu ka ametlikult toetatud olevana peavad korraldajad arvestama, et üritust arvustavad ka need, kes seal ise osalenud pole.

11. märtsi EPL-is ütleb üks uut kõrgema IT-hariduse kava kokku panev jünger (Kultuuriakadeemia uus suund on IT-äri õpe): “…meie õppekava on justkui garaaž, mis kestab kaks aastat…” Ma väga loodan, et see on ebaõnnestunud lihtsustus ning tegelik õppekava haldab kõiki neid valdkondi, millest Kütt ja mina puudust tunneme. Küllap on kohal mitte-käijate arusaame suunanud ja võimendanud iga ürituse järgselt meedias taevasse keerutatud vaht, aga see selleks.

Kahjuks ei näe ma korraldajaid selliste artiklite valearusaamu korrigeerimas, erinevalt intensiivsest rehepeksust, mis korraldati Küti artikli kommentaarides. Arvan, et tagasiside, mille pealt korraldajad saaksid ürituse taset tõsta, on väga vajalik, ja arvestades G48 laia avalikku kuvandit, tunnen, et võin kaasa rääkida, mis sest, et ma ise aktiivne kohalkäija pole olnud.

Kus Kütt eksib ja kus võib temaga nõus olla

Püüd tõugata garaažimeeste tegutsemist kõrgemale tasemele on tervitatav. Nõus olen ka hämminguga, mis seostub tänase G48 ühekülgse kuvandiga, kus toote tehniline arendus on esile toodud ja teised olulised aspektid vähem (ürituste kestel) või rohkem (netikommentaarides) tagaplaanile tõrjutud. Väga aktiivselt nõus sellega, mis puutub projektide väärtusloome-fookuse-eesmärgi mõtestamist. Ta joonib õigesti alla, et tänases päevas on Eesti ainuke startupi-tegemist tutvustav ja populariseeriv üritus kultiveerimas arusaama, et keeruliste küsimuste lahendamist polegi vaja. G48 meeskond võiks sellest teha tõsiseid järeldusi.

Ei ole nõus soovitustega, mis muudavad ürituse DNA-d – oluliselt pikema või keerulisema ürituse korraldamiseks on arvatavasti vaja teistsuguse meeskonnaga ja teistmoodi organiseerunud korraldajaid. Kui nädalavahetuse üritusse tuua sisse põhjalikum väärtusahela anaüüs, rahavoogude plaanid jne, siis paratamatult peab midagi päevakavast välja liikuma ja vaba aega senistel üritustel ei ole paistnud piisavat. Tõsi küll, kui implementatsiooni osas muskel tugevneb, siis jääb ehk aega ka nendele aspektidele.

Ei ole nõus ka sellega, et Kütt ega kommentaatorid ei kirjuta ühest üliolulisest valdkonnast – meeskonna koostamisest, palkamisest. See, kuidas täna G48 raames meeskonnad kokku saavad ja kui väike konkurents on parimatele inimestele, on oh boy kui kõveralt erinev tegelikust elust. Pean silmas, et projekte mis parimaid ligi tõmbavad on väga vähe, kõik tahavad olla sõbrad, reaalset võitlust helgemate peade pärast ei toimu.

Post mortemid ja case study’de tegemine oleks kindlasti hea formaat analüüsimaks esitatud kommentaaride õigust, toomaks välja, mis G48 raames töötab ja mis mitte.

Miks lugupeetud inimesed käivad G48’l?

Et tunnen mitut silmas peetud inimest pikka aega, siis võtan vabaduse vastata – alternatiivide puudumine, intellektuaalsed huvid, lootus leida mõni uus tegevus – põhimõtteliselt on mängus samad motiveerivad jõud, mis viivad teisi inimesi nädalavahetustel Pärnu tantsusaali, Peipsi jääle sikutiga rapsima või Türi lillelaadale. Nad on samamoodi lootusrikkalt valmis end nädalavahetusel uute elamustega rikastama nagu iga teine surelik. Lihtsalt nende cup of tea ei ole murdmaasuusatamine, inglite klubid jms. Ma kaugelt ei usu, et nad käivad G48s ettevõtteid asutamas vms.

Teisiti öeldes koorub välja – mitte esimest korda siinses kirjatükis -, et G48 funktsioon täna on meelelahutuslik.

Open Data e. viimane garaažiüritus

Siinkohal tahaks meelde tuletada – maas lamajat ei lööda. Korraldajatelt tuli juba ürituse ajal kõvasti lärmi ja hala sellel teemal, Teller kirjutas pikalt ja Daniel lühemalt. Tulge reaalsusesse tagasi – täna ei ole Eesti riigil IT-strateegiat ega keskset haldust ja hajali olevatest andmetest suvaliste valimite avalikustamine “kes tellib, see kohe saab” viisil ei ole kaugeltki reaalne.

Elina juhib Danieli postituse kommentaarides õigesti tähelepanu, et seda üritust oleks pidanud pikemalt ette valmistama. Daniel ja Ragnar kommenteerivad, et seda ka tehti, aga järelikult oleks pidanud tegema varem, rohkem, kõrgemal tasemel. Et seda päris korda saada peaks riigis toimuma märkimisväärne nihe IT-planeerimises ja -strateegias ning selline policy making võib vabalt aastaid aega võtta. Sellise hoiakuga valitseva struktuuri oleme endale ise mitmel korral valinud, ja kuni neilt lahendust ei saa, tuleb Garaažis andmeid crowdsource‘ida või kasutada elegantseid viise piirangutest ümber jalutada.

Lugedes Telleri näidete nimekirja jäi mulle mulje, et püssi põõsasse viskasid tegijad ise. Mitme kandidaadiga avalike teadannete ligipääsu saamiseks rääkisite? Mille taha asi seisma jäi, et sponsorit ei leitud? Kasutajad ise ei olnud valmis maksma data provider‘i kulu, aga kui palju olid nad valmis maksma? Poolikult läbi mõeldud lahendus, härrased, just selliste aukudega, mille Kütt “puust ja punaseks” kirjutas.

Postiindeksid – aastaid olen saanud Hotline’i kodulehelt mind huvitava info täpselt kätte, tasuta. Ühistranspordi sadade (tuhandete?) masinate asukohtadele reaalajas ligipääsu küsimine ei saagi millegi muuga lõppeda kui vastusega “ei anna”. Seal tekib hulk tehnilisi andmevoo edastamise probleeme, mis on seotud info mahuga, ligipääsu õiguste haldamise ning homeland securty valdkonda jäävate küsimustega, mida ei lahenda ühe õhtuga andmeid hoidev organisatsioon ise, kui teisel pool läbirääkimiste lauda ei ole neist arusaavat ja arusaadavat seltskonda kirjaliku plaaniga.

Mulle tundub, et nii avalike teadannete kui ka ühistranspordi projektides oleks võinud nädalavahetusega teha valmis töötava UI/UX/prototüübi ilma live-andmeteta ja nendesse andmete külgeühendamisega tegeleda edasi hiljem. Seda muidugi eeldusel, et projektide eesmärgis endas on elujõuline uba. See oleks olnud ratsionaalsem viis kohapealset inimressursi kasutada ning õigem nende startuppide tootearenduse tööplokkide must-start-must-complete-before-after ajaplaneerimise mõttes. Ja last but not least oleks nimetatud kahe andmeallikaga suhtlemine olnud kergem, kui töötavad prototüübid ette näidata.

Märkused

  • Tänud Ragnarile ja kogu meeskonnale G48 korraldamisega vaevanägemise eest.
  • Tänud Ahtile, Jaanile, Margusele, Danielile ja Taunole selle artikli mustandite lugemise ja tagasiside eest.
  • Telleri-Küti blogiartiklit kommenteeriv Toivo ei ole mina.
  • Tänud Tellerile proofreading‘u, viimistluse ja htmliseerimise eest.

14 comments - What’s your take?

  1. Indrek Vainu says:

    Toivo, saame millalgi kokku – räägime.

  2. Margus Tammisto says:

    andestust kuid miks kirjutada hingega selline arvustus üritusest mis ei suuda ennast defineerida ega visiooni välja kommunikeerida? kui kogu see mass ei taotle mitte midagi ehk ei oma muud eesmärki kui liivakastis mängida siis ju ei saagi muud tulemust olla kui habras liivaloss.

    kas ma saan õieti aru et idee kusagil kollektiivses ajusopis on nagu olemas kuid formaat ja korraldus on puudulikud? eduka startupi loomine tähendab ju pigem järjepidavust ning turundust kui arendust ja viimistlust. UI ja progemine ei puutu esimese 48 tunnise defineerimisperioodi juures ju üldse teemasse.

  3. Riina says:

    Helgete peade ja konkurentsi teemal. Tegelikult ma märkasin, et see viimasel üritusel täitsa toimis. Küpseimad ideed (ideed, mida nende omanikud olid pikalt küpsetanud, kus nad olid ise asjatundjad valdkonnas) tõmbasid endale parimaid ja said ka suurimad tiimid. Ka tulemus tuli neil küpseim. Minu arvates (Lastehoid, Ajapaik, Minuraha näiteks).

  4. Martin says:

    Väärt mõtted. Mul tekkis üks mõte omaltpoolt selle probleemi leevendamiseks, et “jääb liiga vähe aega ja ressurssi ideede ja planeerimise lihvimisele”. Nimelt saaks korraldada ühe garaaži ainult selle eesmärgiga, et 48 tunniga valmiksid ainult ideed/plaanid – kusjuures tiimides võiks siiski olla tehnilise poolega tegelejaid, aga mõte oleks selles, et kogu rõhk pannaksegi teoreetilisesse osasse, selle asemel, et pooleldi puusa pealt hakata kohe mingit toimivat implementatsiooni tulistama.

    Selle ideede genereerimise ja plaanide lihvimise garaaži jooksul kogutud ideed oleks detailsed ja teostatavad järgmise (nädal aega hiljem toimuva?) garaaži jooksul samade tiimide poolt. Sinna vahele jääks siis ka üks nädal aega, mille vältel saaks veel natuke mõtteid koguda ja asju läbi mõelda. Võibolla annaks just selline asjade kulg pisut täiuslikkust ja analüütilisust juurde, mille üle G48 ümber käivatel diskussioonidel nurisetud on…

  5. toivo says:

    Garage48 tegijate mõtetes on kindlasti paigas mingi soovitud eesmärk\ loodetav tulemus ideaalkombinatsioon, aga nagu iga piisavalt komplekse inimtegevuse juures on sellel üritusel ka teatud kõrvaleesmärke\ tegevusi.

    Näiteks
    -et ei kardetaks feilida
    -et feilimine ei oleks häbiasi
    -häbelikust kingapiilumisest ülesaamine
    -inglise keeles suhtlemine ja presentatsioonide tegemine
    -netvöörking ehk suhtlemine ja kontaktide loomine
    jne.

    Mida siis soovida? Et Garage48 ning sellel osalejad feiliks sajaga, tihti ja palju.

  6. toivo says:

    Näiteks on ju totaalselt piinlik kui Ragnar paneb järjekordselt mängima “We will rock you” ja sellele järgneb tagasihoidlik käteplagin. Mida ta küll ootab või mõtleb, need on ju kained ja väärikad põhjamaalased, kes seal saalis istuvad. Total fail.

    http://www.youtube.com/watch?v=zBUJztI884M

  7. Indrek Vainu says:

    teeme 48 tunniga exceli, istume aastakese mentorite süles, sööme seminaridel tikuvõileibu ja põletame tasasel tulel euroliidu toetust – ei tänan!
    Selle jaoks on tehnopolid, easid, inkubaatorid ja kuubikud suurfirmades.
    garage 48 on show, inimesed, oma võimete mobiliseerimine, elamus ja uute (äri-)võimaluste avanemine. Kui 48h realiseerub jätkusuutlikuks lahenduseks = super; kui ei, siis on see aeg ikkagi paremini veedetud kui samad tunnid skypes sussi sahistada või teleri ees õlle libistada.
    Mõnel Järgmisel G48 tahaks plõksijaid ka osalemas näha.

  8. Rain Rannu says:

    Angry Birdsi looja Rovio esimesed 51 mängu ei omanud suuri visioone nagu “jõuda 100 miljoni kasutajani kiiremini kui Tetris ja luua karakterid muutuvad tuntumaks kui Super-Mario”. Alguse eesmärgid olid tagasihoidlikumad.

    Suurte ja selgete (aga samas teostatavate) eesmärkideni jõuavad inimesed/firmad/organisatsioonid, kes on otsustanud mingis valdkonnas tegutsema hakata (mitte ainult selle kohta lugenud või koolis õppinud); prototüübi/toote launchinud, katsetanud-mõõtnud-uurinud-parendanud, valdkonna tegijatega tihedalt läbi käinud, vahel ka mõnda USA või UK firmat kopeerinud, ning kõike seda tehes jõudnud arusaamisele, mis konkreetses valdkonnas töötab ja mis mitte. (See kehtib nii startuppide, kui ka G48 enda kohta.)

    Garage48 juurde tulles: ükskõik mis eesmärke korraldajad sellele panevad ja kuidas seda meedias või avalikkuses kommunikeeritakse, 48 tundi (või nädal, või kuu) saab olla vaid üks samm väga pikal teel. Loota G48st palju rohkemat, on ebarealistlik. Oleme korraldajatena näinud, et G48 üritus peaks olema üks esimestest sammudest. (Vt. ka http://garage48.org/about -> Goals) Usun, et need kel on 10a mingi valdkonna kogemust ei jää lootma G48 peale, et see neid uuele tasemele tõukaks vaid lähevad pigem – näiteks – hoopis riskikapitalisti jutule :)

  9. kalle volkov says:

    Ideede küpsetamisest, millest Riina ja Martin räägivad. Olen näinud analoogsete ürituste puhul maailmas, kuidas kõik ideed paisatakse wikisse sedamööda, kuidas inimesed / tiimid registreeruvad. Selleks, et need saaks küpseda, et inimesed saaks juba enne võtta mingi seisukoha – kuhu ideesse panustada. Garage48 puhul ma seda täheldanud ei ole.
    Samas – see annaks ühtlasi võimaluse ka koguda konstruktiivseid mõtteid, üles- alla hääletamist. Midagi sellist tehti Public Services teemal FB grupis, aga see pole täitsa see. Kuigi – heaks algatuseks küll ja veel :)

  10. Martin says:

    Sten kirjutas Garage48 temaatikast oma nägemuse inglise keeles ja lisas põhiparameetrid visuaalsele skaalale.

    http://sten.tamkivi.com/2011/03/do-startup-weekends-help-create-startups/

  11. Pingback: Do Startup Weekends Help Create Startups? : Sten Tamkivi's Seikatsu

  12. kika says:

    Kaks ideed veel haruürituste tegemiseks
    - mängude-Garage48 featuring Orginal Bluemoon Team ja Playtechis igavlejad (ja unustame Angry Birdi, eks :)
    - creative industry / media arts / Arduino Garage48: loojate poolel on ideid ülemääragi aga oskused ei tule järgi

  13. Pingback: Mida Garage48 mulle annab? - Lets Fox!

  14. Pingback: Why Do 48h Hackathons Work?

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>